Ma ootan kedagi või midagi See tunne ketrab minus aina edasi Ja mõttedki ei ole enam vagusi Aeg näha juba kedagi või midagi
Taevas heledat tähte nähti mitu silmapaari teda jahtis täht alla sadada tohtis õnn kedagi tabada tahtis
Udu katnud maa ja taeva, näha pole kedagi ei midagi. Udu sees on vaikne olla, udu katab rahuga üleni.
Metsas kõndisin ma Kedagi kohtanud ma Leitsin lõpuks käbi Mis on täitsa läbi.
Lühter kaunis pimedusega suhtes peegel valus elu keegel lausus limusk ühti arm seegi keegi valgus nägi mida palus lootus ust pole kedagi ava mata kee.
Hirm ei hirmuta enam kedagi, sest tal pole jõuraasugi.
Kui kaunis välimus ka kedagi võib petta on ikka sisu see mis jälje Sinust jätab me näitleme on vahelduv me tuju vaob põhja saast ja lõpuks näen ma näen mis on Su kuju..
Siruta käsi – ja seal ei ole kedagi. Ulata käsi – ning tuhanded haaravad sellest… Anna lihtsalt oma käsi. Sõber ju ei häbene h o i d a. /Mari*Uri/
Kui sul ei ole kedagi jäänud keda võiksid usaltada. Kellele oma südant puistada siis tea et maailmas on üks inimene. Kes sind usaldab ja sulle kõik andestab see olen mina.
Ei osanud öelda ega keelta, samas ka sind reeta. Olgugi, et kedagi, sinus on midagi. Tahaks sulle ütleda, mida sina tähendad. Pole sõnu sulle, palju kallis mulle.