Sõnale kiri leiti 140 luuletust
Saatmata kiri
Kuhu kadusid Sa mu südamest,
kuigi seisad täies hiilguses mu ees?
Nii külm on vaade Sinu silmades
oled justkui jäätunud mees.
Päikegi Su südant soojenda üles mulle, nii võõraks jäänud olen ma Sulle.
Millist süüd küll endas võiksin kanda?
Milline patt on Sinu hinge peal?
Sa siiski rääkida võiksid mulle, südant puistata.
Mul paljut öelda oleks Sulle,
tean, tõtt on valus kuulata.
Armastus täis on keerdkäike. öid pimedaid,
tundmatute liblikate tundeid
ja leeki. mis kõrvetab.
Jäägu see kiri mulle,
las lebada mu öökapi peal.
Kiri kallile sõbrale merelt
Katsun Sulle külla tulla
mu armas, kallis sõbrake.
Hetkel veel Sust kaugel viibin,
mõned miilid jäänud veel.
Sa ju tead, et merel olen,
ööd ja päevad lainetel.
Laineid murran, kuid mitte sõprust,
iga päev püsid mu mõtetes.
Kui ma ei jõua koduranda,
siis tea, et tormituuled on mu teel.
Siiski püüan kõik ma endast anda,
et õigeks ajaks jõuda koduranda.
Oleks hea Sind näha sõbrapäeval,
ilus kink see oleks minule.
Juba ette mõtlen sellest päevast
ja kuidas me seda rõõmupäeva jagame.
Kiri isale
Isake!
Su sülle peidaks täna pea
Isake!
Kus oled täna,ma ei tea?
Isake!
Su foto süles, mu südamel
Isake!
Sa ammu juba pikal teel
Isake!
Olen su linnupojuke
Isake!
Tunnen sust puudust ikka veel
Isake!
Nii pikk on olnud aastake
Isake!
Ma ikka sinu linnupojuke
Isake!
Natukene jahe on mu pesake
Isake!
Varsti tuleb kevade
Isake!
Siis linnud rännuteel on jälle
Isake!
Häid pühi soovin sulle!
Kiri kallimale
Ole ikka see, kes oled,
mu armas kallistav ja hea
Sinust kaua eemal olnud olen,
mis sul mõtetes,ei tea
Rohkem veel ma kardan aega,
mis lööb upakile kõik
Sunnib elu lahku lööma
ajavangi paneb kõik
Ole ikka see,kes oled,
mu armas kallistav ja hea
Mis sest, et aeg,see aina pureb
võõraiks me ei muutu eal
Tea kallim,kus on sinu süda
Minu süda on ka seal
Kirjutamata kiri
Paberi ma ette võtan,
Kirjutama taas ma tõttan.
Olen kirjutamas kirja sulle,
Mis veidi õli valaks tulle.
Kirjutan sinust, minust ja maailmast,
Sisse põimitud ka lause pahast ilmast.
Seega kõik ma kokku keeran,
Sinu poole teele saada.
Teele vaid mõtetes ta läheb,
Ümbrikusse pistmisest ta pääseb.
Mõtetes see valmis sai,
Olid sina selle tugi ja kai.
Kuigi sinuni see ei jõua,
Selleni ma ka ei sõua.
See on kirjutamata kiri sulle,
Salvestatud see vaid mõtetes mulle.
kiri
ära ärata mus üles
sõnu helisema
valge pilvena
las lähevad kõrgelt üle
et ma ei saaks neid
sõrmitseda
lasta kõnelda hellusel
mida täis on mälu
mu pihkudel veel
ununenud pole
Su kahvatu nägu
huultel suudlus
jahedal laubal hing
saanuks kui lahtiseks
hauaks väga kauaks
tsüklist „Poisiiga“
Kiri jõuluvanale
Kallis jõuluvana Sulle
täna kirja kirjutan.
Iga päev Sind aknal ootan,
igatsevalt unne end suigutan.
Jõuluaeg on kallis mulle,
rõõmu tood mul jõulutaat,
liiga kurb ma üksi olles,
kuigi olen suureks saand.
Südamesse kasvand mulle
oled kallis jõulutaat.
Igatsen Su naervaid silmi
ja kui väikse kingi saan,
olen ülirõõmus jälle.
Kaugel oled, mu jõulutaat?
Elus hing
Kes unustanud palju,
jätab meelde
ka pisemagi märkamatu rea...
Ta harjunud on
hammustama keelde
ja mällu kirjutama
iga väikse vea...
Kuid kellel meeles on
see, mis on meelel ise,
mis ühtki meenutavat nõksu
eal ei nõua -
ta võtab ette armastuses
elamise,
sest palju rohkemat
üks elus hing
ei jõua.
/Mari*Uri/
Sel kevadel Sa ei tulnudki
Sel kevadel Sa ei tulnudki mu juurde.
Kas tõesti minu armastus läks tuulde?!
Kas liialt õrnalt sosistasid huuled?
Ma siiamsani vaevlen armuvalus suures.
Ei usu ma, et läksid teise juurde,
uut kevadet otsima.
Minu südames on kevad palju suurem,
ilma Sinuta mul hing ei rahu saa.
Valge kirjatuvi ilmutas end unes,
tiiba ripsutas
ja lendas minema...
Mina hingeahastuses suures
ei saanud pisaraid pidama.
Sel kevadel Sa ei jõuagi mu juurde,
kuid kõik kevaded ei ole otsa saand.
Tean, kunagi jõuad minu juurde ühel kevadel-,
seda kindlalt ma tean.
Sõnad
On sõnadega vahel raske,
kas öelda üht või öelda teist?
Emotsioonid välja laskem,
kuid enne veidi mõelda võiks.
Lihtsam on vist kirjutada,
enne saatmist läbi loed,
saad mitu korda kustutada,
ehk veel saatmata see jääb.
Sõnadel on võimas mõju,
sõna loob ja hävitab,
hinges tunned elu võlu,
hingevalu valuta.
- Tarmo Selter -
2023
Kaks südant
Olen südamest ma tänulik Sulle,
et oma südame avasid Sa kui lilleõie, mulle.
Kaua otsisin peidetud ilu,
mis varjul Su südames
ja sügaval hinge sees oli.
Mäletan aega, kui arglikul moel,
kiikasid minu poole...
Sest hetkest ma tundsin,
et miskit mu sees,
tõi mul külmavärinad peale.
Tundsin Sinu hinge-puudutust,
ja nägin Su kurbi silmi.
Su ilu kui päike, paistis läbi Su südame,
ei moodsat kleiti ei kingi,
Kuid Sinu südametuksetest aru ma sain,
et leidnud olen oma ingli.
Kui lähenesin Sulle, siis taganesid Sa,
kuis hing tundis siis õnne.
Sa tundsid seda õ .....
Kursiiv
Mulle saabus kiri, kiri kursiivis.
Tundeküllane armastusetuhin, mille ma
kirja peidetud ridade vahelt leidsin,
Kursiiv, mille nimel sa pingutanud oled,
see piinlikult väljaarvutatud ortograafia,
kursiivile omane meeleheitlik kalle,
kalle paremale, on küll muljetavaldav,
aga sisemiselt tahaksin, et see kalle
oleks vasakule, nii nagu mina.
Tunded, mis olid ridade vaheke põimitud,
ergutasid mind, samas ootus olla
kallutuslikult teine, ei anna mulle rahu,
vaid paneb ahhetama, et võingi olla ainult
paremale poole kaldu. ---- Kursiiv.
Lemmikloom
Mul on jumalaga suhe,
täitsa omamoodi:
vahel annab tarka nõu,
vahel saadab poodi.
Kui ma hetkeks paika jään,
ei enam ringi tuula -
ütleb mulle: tubli tots,
istu, lama, kuula!
Kirjutan siis mõned read,
mis juhatab ta mulle...
Täna, armas sõber, tead -
edastan need sulle!
/Mari*Uri/
Orja armastus
Ma käitun nagu polekski ori
nagu iial poleks teinudki tööd.
Kortsus kleidis paljajalu tulin,
sassis juuksed puudutamas vööd.
Sa arvasid, et petan sind tulles
justnagu oleks magatanud meest.
Ei teadnud sa, et töötan ka surres,
vaid maltsaga sind petan kõblates.
Ma ei saanud öelda: "Olen ori."
ja purustada vale rikkusest.
Nägin kuidas miski sinus suri,
nii palju haiget said mus pettudes.
Sa vangutasid pead ja lahkusid,
ma üksi tamme alla nutma jäin.
Kõik pisarad mu silmis ohkasid,
mu vale väärtus mulle selgeks sai.
Sellest õhtust sai öà .....
kepikõnd
eirates kirja
märgin su loetuks
seda veel vaja et
kepp mulle toetuks
kandmata pakkidest
pungil on süli
näh võta veel üks
ei tee see ju tüli
on alles lõõgastav
jopp ja see matt
kõndides kepid
et pritsib ka tatt
ette ja taha neid
tokkisid pane
oled vist lõpuks ju nüüd
sportlane
Sanya
Looduslaps
Ärkan elule
kasvaval kuul,
olen ladvaõun
pirnipuul,
räägin siilide-
usside keelt,
olen alati
oma meelt.
Ei ole ma
erudeeritud,
teadusteostest
maha kopeeritud,
kirjatükkidest
üles tsiteeritud,
vägitegude eest
premeeritud.
Siiski
olen Triinu kas
õnne- või tuhka-,
kes kunagi parsil
ei puhka,
kes loorberit taga
ei aja -
sest seda ma lihtsalt
ei vaja.
/Mari*Uri/
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
(Pühendus: Ott Kilusk .....
Taas kohtumine
Sinu nägemine oli mu unistus
ja meid ei seganud ükski kummitus.
Rääkisime tasa sinust ja minust
ning meie surematust armastusest.
Sinuga rääkimine oli vajalik,
mis päästis meie suhte, mis oli konarlik.
Sinu sõnad rahustasid mind
ja ma armastan kohutavalt sind.
Ãœtlesid, et armastus pole kustunud,
kuid Tema pärast on see tuhmunud.
Küsisin kõike, mis mind piinas
ega uputanud neid salaviinas.
Näitasid, kus asub mu kiri.
See ringlema pani mu vere,
sest asus see südame peal.
Ainult mina veel puudusin sealt.
Sinu nägu on lihtsalt kaunis
nagu mõnes Ho .....