Sõnale kord leiti 1375 luuletust
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
Loodus kannatas, nüüd on meie kord
Jõgi annab oma väge,
iga sõõmu veega.
Mets pakub oma kaitse,
iga elava puuga.
Veesulin kastab kõrvu,
nii ühtlaselt ja kuivalt,
ma ei tea miks, aga kurvalt
paneb see mind tundma.
Kuidagi kiiremini on hakanud jooksma
ja haarab kätte kõik kalad ja urvad.
Ta on tõsiselt jäine ja turvav,
mineviku valu mäletab kanda.
Mets vaikib nagu alati,
aga vaikuse heli on uus.
Nüüd vaikusesse ka teised valati,
lootes kaitsta elu puidurüüs.
Juured sügavalt paiskab välja,
läbi mulla, surnud puidu, inimluu.
Inimese kulla, investeeritud aja
katab lehtede varjuga, k .....
Raamatu kord kätte võtsin
Raamatu kord kätte võtsin,
meenutada jälle püüdsin,
millal oli käes see hetk,
kui raamatus sai pöörat´ leht.
Kaane lahti tegin veidi,
valgeid lehti näha saingi,
kirjareas on ülalt alla
tähemärke lastud valla.
Pilgu lasin ridadele,
luulele ja lugudele,
põnevust sai täis maailm,
puhkas meel ja puhkas silm.
Korra telefoni võtsin,
heledat ekraani vaatsin´,
raamat siiski tundus veel
põnevam kui facebook see.
- Tarmo Selter -
2023
Iga kord, kui hakkan minema...
Iga kord, kui hakkan minema,
kuhugi poole liikuma,
kiirel sammul tõttama,
kodu poole tagasi kiikama.
Läbistab mu südant magus-valus tunne,
siis kurbus tõuseb taevani,
ja valu karjub, karjub mus üleni.
Iial ei tea ette ma,
mis mu kallist kodust saab
ja kas suudan teda ükskord kaitstagi.
Iga samm on valus südamel,
kui liigud kodust eemale,
ükskõik, kui pikaks ajaks siis-,
usus jõuan koju tagasi,
sest kodu-ja kodumaa armastus ei lõppe mitte iialgi.
Vihma kord on täna tulla
Vihma kord on täna tulla,
päike puhkab pilvedes,
võtan endalegi aega,
ei ma täna rabele.
Vihmast rõõmu saavad metsad,
jõe-ja järvesuu,
iga puulehekene oksal,
iga siutsuv linnusuu.
Põllultki saab puhast kulda,
kui sealt vihm läbi käib,
iga seeme, mis pandud mulda,
kasvujõudu saab sedamaid.
Kui siis päike tuleb välja,
silitab kuldseid viljapäid,
siis taas rõõmu kõigil olla...
Vihmakene, kalla, kalla!
Kui kord...
Kui kord päikest kikivarvul
üritasin haarata,
sain nii sõrmedele valu,
hing see saigi haavata...
Vihmahoogi pisaratest
tekkis murepilvedes,
külmalöövet südame seest
tuli Sinult sõnades,
luues hetki üksinduses,
vaikuses ja varjudes,
kurbusel end allutades,
vaiksel häälel karjudes...
Sinu poole kallutades
on Su pilk ükskõiksuses,
minevikku vannutades
mälestustest sündmused...
- Tarmo Selter -
Kui kord kunagi kohtume jälle
Kui kord kunagi kohtume taas.
Ja sa tunned mind ikkagi ära.
Siis silmad sa tõsta võid maast.
Ning mu südames teha võid kära.
Ma ei unusta ära sind iial,
ei eales ma lahti ei lase.
Hoian kinni ma kõigest mis oli.
Ning mu mõtetes leidub sul ase.
Aastaid läinud on mööda nii palju.
Aega kahjuks ei tagasi saa.
Aga pole ju hilja meil liiga,
et veel elada saaksime taas.
Palun midagi uut selles elus.
Mis silmad taas lahti mul teeks.
Mida oodata, tahta ja tunda.
Et põleks tuli mul südames veel.
Tahan hirmu ma tunda su ees.
Sinu küüniseid tunda ma nahal.
Minna .....
Kuni Su huuled kord suudlevad mind.
Mere ääres on nii hea ...
Mis siis , et maad veel katab lumi.
Ma istun siin ja naudin hetke ...
Ma tean , et käes on kevad ja varsti saabub suvi.
Mere kohin mu kõrvus kui heli ...
Mere värskus on lummanud mind.
Öises üksinduses ootan Sind seni ...
Kuni Su huuled kord suudlevad mind.
( An-Andrees )
kord unenäos
Kord unenäos sattusin
võõrasse külla
tundmatu ukse taha.
Kolm õrna koputust
ja ilmuski keegi
kes avas ukse.
Soovis et müüksin
orjaks end ning
pakkus palju raha.
Ahvatlev võimalus
ja kuigi tundsin
süüdlaselt -
oli minul ja temal
palju ühist.
Otsis temagi abi
ja mina otsisin võimalust
matta mineviku patte maha.
Keeldusin.
Ärkasin unest
või reaalsusest
tundega oi kui paha..
Jah aus elu on raske
Jah vaimne puhastus
on valus kuid armid
hingele toovadki ilu..
Ning erineda neist
kes valivad esimese
ja materiaalse ilu
materiaalse poole -
.....
Ma kord arvasin
Kes oled? Sa küsid, ma vastan.
See selgunud pole mul veel.
Oma mõtteid ma minna võin lasta.
Endast rääkida võin õhtu eel.
Ma kord ootasin siniseid silmi.
Ma kord vaatasin kauneimaid neist.
Ma kord enda ees nägin vaid pilvi.
Ma kord ootasin kedagi teist.
Kuid mu aastad on näidanud mulle.
Et nii lihtne ei olegi see.
Ainult ilust, mis kuulub vaid sulle.
On miski ju tähtsamgi veel.
See on tunne, mis pesitseb hinges.
See on vaikus, mis liigutab maad.
See on kõik, mida eales võid tunda.
See on see, mida otsivad nad.
Iga kord kui astun reaalsusesse
Iga kord kui astun reaalsusesse leian end sonimas sinu nime
Tean et midagi see ei muuda
Sinuga kohtumine oleks ime
Kuid ainus mis talvelt paluda suudan
On kasvöi näha su jälgi lumel
Jah elu on tume
Köik mis tahan tundub vöimatu
Peas ikka veel korrutan su nime
Olen selle pärast isegi kuu poole söimanud
Igatsus tappab
Igatsen sind igavikku
Kuni saatus maha mattab
Sest pöhjuseid miks mitte, on mittu
Ma tahaks sind kallistada
Armastada
Sinu eest hoolitseda
Kuid tundub et iial ei saa seda
Musid on läinud
Armu ei leia ma üles
Igatsus on säilind
Pilved tekkind elu sines .....
Kord ma leidsin tee
Kord ma leidsin tee
Seejärel kaotsin selle
Ei ma leia veel
Mind rahustavat eluteed
Minu elu oli justkui lill
Kuni tungis hinge vihmapilv
Kui lahkusid mu maailmast
Kadusid lill ja päike fantaasiast
Oh, kuidas tahaksin uuesti tunda
Sind mu hinge lähedal
Oh, kuidas tahaksin uuesti näha,
Sind mu kõrval alati
üks kord veel
kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav
kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu
kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu
Sanya
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Kord
Kord sinu naeru najal,
Sai õnnest õhata.
Kord sinu armastusest,
Sai end lõhata.
Kord koos oldud aeg,
Sai lahkumiseks ikka.
Kord jällenägemisel,
Sind armastasin ikka.
Kord vihkasin sind ka,
Kuid lõpuks jõudsin ikka..
Kord tahan seda jälle,
Kuid siis ei enam saa.
Kord kaotatud kalleid,
Ei tagasi me saa.