vorm võib olla nii ja naa korv või kott või muu huinaa aga sisu eta daa peab blin ka vormis olema Sanya
Tulbiõis vaasis tema kõrval pajutibu oksake-, nad kokku sobivad. Tulbiõis kollane, toetub oma lehele-, õis avanenud on veidike, pajutibu on nii pehmeke.
Piiritu vaikus, ei grammigi hääli täiuslik kõrvade spa. Need hetked on magusad, ootamist väärt vaid mina ja vaikus ka. tri:nu
Ma ei karda saabuvat surma Ükskord ta võtab meilt kõik… Naudin elu magusat hurma… See on saatuse kõrvalepõik….
Tuhatnelja allamäge Tuule vilin kõrvus vägev Tagant hüüti "all on puud!" Milleks surnutele luud?
kuidas ka kõrvu ei pingutaks meel ei januneks liiri-lõõrist tühi on taeva alune hing üksnes valuleb ei mitte säärast kevadet ma endale ei anunend õhtul voodis palunud
Päike oma kuldseid kiiri kallab, kevad juba kõikjal maad tallab, hiirekõrvul kikitavad pungad puul ja põõsal. Kevad meie keskel, meile hoogu annab, armastust ja ilu südameisse kannab.
Õitsele puhken kui kevadlill, Sinule. Särama hakkan kui päikene, Su südames. Kõlama hakkan kui linnulaul, Su kõrvale. Kevadega koos kannan ilu, Su hingele.
Kodutalu oja ääres algas juba kevad. Päike paistis ojakesse, lumi veeks sulas. Kõrvu paitas oja vulin, nii tasane ta helin-. Kodutalu oja äärde kevadet ja mälestusi otsima ma tulin.
Jõulukellade kaikuv kaja, mu kõrvus nüüd on kogu aja. Jõulukellade kaikuv kaja hinge puudutab üha enam...
Igal pool käib kihin, kahin, jõuluaja rõõmus sahin, päkapikkude vaikne nohin, kõrvus jõulukellade kohin.
...see on see vihmakeele vaikne krabin, mis hinges laulab ja kõrvus püsib...
Ikka kõrvus mul veel Sinu sosin, sosin, mis kui merekohin. Selles sosinas on ilus kõla, pehmelt kostuv sõna: Armastan Sind väga, väga...
kõrv kinni püüab küla keskel kuivanud haava otsas kurgede nokaplagina meel kuis rõõmustub veel pojad on pesas talv kusagil kaugel
Oled päike mu elus, päästerõngas armuvalus. Kus olid sa varem, kui olin noorem? Palun jää siia, kallis, ole värv kõiges hallis. Ole mu kõrval, igal keskpäeval.
ei mitte aastaid ma juurde ei taha sa mulle kukuks sind kuulates saaksin vabaks tühja-tähja rutust seepärast hiirekõrvul kasemetsas sulle kordi õhtuti vastu kukun
Elu halli argipäeva sind ei võta kaasa.Ei ma taha,et saaks sinust minu abikaasa.Oled selle suve päike,kõrvetav ja kuum. Las mul olla rõõm nii väike,las kaovad aeg ja ruum.
Vahel tahan, et puul oleksid kõrvad. Vahel soovin, et keegi oleks mu kõrval. Mõtted, mis vajavad väljaütlemist On justkui iseenda vangis vist.
Oma tagasihoidlike kribamiste kõrvale tasub kuulata midagi tõeliselt püha ja kaunist. https://www.youtube.com/watch?v=x9Xm_nR4310https://www.youtube.com/watch?v=x9Xm_nR4310