Maha jäänud killukene kurbust.
Südames mul killukene rõõm.
Oled siin.
Kuigi läksid juba ammu.
Mina, aga ajaga,sätin oma sammu.

Kas kuulsid mu sõnu seal kaugel
igavikus lausumas?
Sest neid mõistmata
lahkusid sa taas.

Ja nõnda ma edasi olen
ihuüksinda
seesmiselt karjudes ja
väliselt naeratan.

Suvesängist tahtsin minna,
sügissängi puhkama,
aga mõtted jooksid liiva,
parem ikka elada...

Sügis kuldne,
ulatab käe,
üle niitude,metsade,mäe,
kuldset paela talt sooviksin,
pihlamarjadest kaelakeed prooviksin,
Lehtedest kirevat kleitigi kannaksin,
Sügis,mis vastu
sul annaksin?

Sind
ma
meelde
jätan
et
ma
saaksin
sind veelkord
näha
ja sinu
ilusad
huuli
suudelda

Ma eksisin kui
arvasin et kõik läbi
meie vahel on taas suul side
mida keegi muurustata ei saa
meie vahel on õnne kild sees
mis meid õnnelikuks teeb ja ja seob .

Vahel tunnen end päris üksi
kas tõsi keerame koguaeg
kõik tuksi ?


Eksime ära nendelt teedelt.




Vahel tunneme, et
kõik läbi nii nagu peab,

Ma suhkru ja soola
taas segamini ajasin

Et edaspidi tunda
tee mõrudat maiku

Ja haavade peale nüüd raputan
suhkrut
Rumalus?

Võibolla on sul õigus.

Meri lainetab pikalt peale tormi,
oksaraod rannaliival üksildaselt.
Õhtu hämaruses rahu võtab maad,
kuupeegeldus siledal veel.
Õrnas tuules armastuse sahin,
vaikus paitab iga vormi.

Vahel lihtsalt tahaks joosta
iseenda eest,
et mind tagasi ei ootaks,
need tunded minu sees.
Tahaks olla kõigest vaba,
lihtsalt eksisteerida,
et ei seisaks seljataga-
õige elu eetika.

Kaugel kuid olemas,
minu kuid minuta.
Eksisteerime omades asju kuid mitte inimesi kes on südames meie või meiega.

Ma niutsun Sind
ja aplalt lakuksin
Su kondist keha
Sind koeramoodi
võtta tahaks ma
kuid kaelarihm
ei lase seda teha

Ole võitja,
Unistustesse sõitja.
Taevas su piir,
Õnn su eliksiir.
Raksustest üle,
Naeratusega ole.
Unista suurelt,
Maha ära keera tuure.
Need sind edasi viivad,
Ehk annavad ka tiivad.

öösel käisin üle silla
tagasi ei tulla saand,
aga nägin selja taga
keegi oli, hüüdis ka..

mina läksin
hüüdja hääl jäi äkki tasa
lõpuks kadus
kuju ka..

Just kui üksik hing
Sügise vaikses tänavas.
Koos temaga magus hõng
On kaugele rändamas.

I advent
Esimene küünal süüta täna,
et saaksid jõuludeni ajakulgu saata.
Ja loota võib, et selle säras
me mõtted kohtuvad, kui vaatad....

Roosid kingiks ainult sulle
kui sa kuuluksid ainult mulle.
Mõtted mis peas mull keerlevad
pea minul valutama panevad.
Oleks ainult sinul minu juurde tulla mahti
saaks ma oma pea valudest lahti

Ma nukralt puua all isdun ei tea kas nutta või naerda.
Miks küll minuga minema pidi,
et jään kinni sellesse ööse mil, lootsin ma kohada sind

Muusika me ihus ja
tantsivad hinges
ilma muusikata oleksime
koguaeg ju pinges.

C.S:

Meri ajab üle ääre,
tuul kisub püksid jalast.
Vares ära karjund hääle,
kajakate halast.

Kui jõuluõhtul istud sa
oma kodus üksinda,
siis sõbrale sa helista,
ta siis tuleb lõbustab.

Kallis sõber, Kahjuks mina tulla ei saa, kuna läksin reisile, palusin ema mobiiliga, sulle saata väiksed õnnitlused, ema küll ju ütles, ära mängi mänge!

Sinuga tunnen,
liblikaid kõhus.
Sinuga tunnen kui ingel...
vabas õhus.
Sinu jaoks...
oleksin valmis kõigeks.
Sest just sind...
ma pean selleks õigeks.

loodus nutab...
...ja mina koos temaga.
Tahaksin väga olla
koos sinuga.

25.07.2008

Üksinda
ma oma päevi õhtusse saadan.
pole siin kahjuks sind,
kellega koos ma oma elupäevi veedan.

01.01.2008

Kõrge ja külm oli taevas sel õhtul,
päike läks punaselt looja.
Päikeseloojangut nukralt üksi vaatan,
pole inimest, kes teeks mulle sooja.

28.03.2008

Loeng läbi,
vaheaeg algab.

Hing paelast
lahti lä'eb
kaelast.

Üks ingel üksi
istumas veel.

Tema lihtsalt
silmitseb taevast.


/Mari Uri/

Üksindus on lõputu.
Saatusel on sõlm.
Kukla taga hingab
saabuv sugupõlv.

Mida teha sellega?

Magusam kui uni
olla võib üks
ärkamine…

Rahu tulekuni.



/Mari Uri/

Õnn, aeg, armastus-
neid ma vajan.
Viha, kurjus, nutt-
neid ma ei taha.
Kõrgus, pimedus, üksindus-
neid ma kardan.


I.R.

Ma sosistaks sulle tuhandeid sõnu,
kuid neid sõnu ei ole veel loodud.
Ma kirjeldaks tõelist tunnete võlu
ja hellust mis oled mul toonud...

kui pimedas öös
sulguvad me silmad.
siis tähe valgusesse
langen ma.
selles pimedas öös
olla vaid saaksin sinu.
siis tähena oleksime
taevavõlvil,päiksekiir

Olid majad
Olid ajad
Olid mälestused
Olid unistused

Läksid ajad
Põlesid majad
Unistused ununesid
mälestused kustusid


A.

arvad et oled lahe,
kui said seksiõpetuse kahe
,nüüd sa ei saa anda
ega kondoome kaasas kanda

Kui sul ei ole kedagi jäänud
keda võiksid usaltada.
Kellele oma südant puistada
siis tea et maailmas on üks inimene.
Kes sind usaldab ja sulle kõik andestab
see olen mina.

Kui taevas oleks paber
ja tähed oleks tint,
siis kirjutaksin suurelt,
et Armastan Ma Sind...

Suvel ujutakse taas,
lesitakse kaua maas.
Pükse jalga siis ei panda
minnakse ju kohe randa.

Lehed kukuvad puult,
pilved täis on tuult.
Lapsed lähevad nüüd kooli
nagu läheksid nad poodi.

Tulen õhtul salamahti,
jäta mulle aken lahti.
Et ma saaksin öelda sulle:
“Oled kõige kallim mulle”

Üdini öös,
mina.
Üksinda,
varjude vahel.

Vaikin,
samas karjun.
Pole kahju,
see on tüüpiline.

Endasse upun,
kaon.
Oma mõtteisse,
fantaasiasse.

Raske lumi,
Matmas mind.
Jäätumas,
Mina ja maapind.

Valge maailm,
Vahelduvalt pime.
Vaikuses,
Ma sosistan su nime.

Tühi tuba,
Karje kajab.
Üksinduses,
Isik oma elu rajab.

Armas jõuluvana mul on palve
ära pane pahaks,
kuid mu vennas selleks talveks
uusi uiske tahaks.
Vend on praegu hällis vakka
ta on minust pisem,
seni kui ta käima hakkab
uisutaksin ise!

Jõuluvana, rikas mees,
tuli meile BMW's.
Tuli tuppa istus maha,
küsis kes nüüd kinki tahab.
Mina jooksin kohe sinna,
andsin luuletusel minna.

Kui võiksin anda Sinule
ühe omaduse,
annaksin Sulle
võimaluse näha iseennast
nii, kuidas teised näevad Sind.
Siis võiksid tähele panna
kui võrratu Sa oled!

By: Virginia Niitmets

Armastus on valu
mida enam ma ei talu
Sõprustki ei enam palu
üksi mina ja mu valu

Järgi jääb must vererida
südamest mul lekib seda
Hingeski käib tuumasõda
IKKA ARMASTAN VEEL TEDA.

Elu on lill,
kui su püksis on till.
Elu on sitt,
kui su kõhus on titt.

igatsus valdanud sisemuse
võõras iseendale
üksi koperdan pimeduses
kõigest suh't pohhui on
lasen minna elul nii
kuis läheb
ja kunagi, ehk näen siis
kas tee õige, kus lähen

Mul on kodus taks,
Mis sest et kole paks
Seljas on tal vest
Ja jalas sussikest

TARMO UNIVER