Vahel tunnen end päris üksi
kas tõsi keerame koguaeg
kõik tuksi ?
Eksime ära nendelt teedelt.
Vahel tunneme, et
kõik läbi nii nagu peab,
Kaugel kuid olemas,
minu kuid minuta.
Eksisteerime omades asju kuid mitte inimesi kes on südames meie või meiega.
öösel käisin üle silla
tagasi ei tulla saand,
aga nägin selja taga
keegi oli, hüüdis ka..
mina läksin
hüüdja hääl jäi äkki tasa
lõpuks kadus
kuju ka..
Just kui üksik hing
Sügise vaikses tänavas.
Koos temaga magus hõng
On kaugele rändamas.
Roosid kingiks ainult sulle
kui sa kuuluksid ainult mulle.
Mõtted mis peas mull keerlevad
pea minul valutama panevad.
Oleks ainult sinul minu juurde tulla mahti
saaks ma oma pea valudest lahti
Muusika me ihus ja
tantsivad hinges
ilma muusikata oleksime
koguaeg ju pinges.
C.S:
Meri ajab üle ääre,
tuul kisub püksid jalast.
Vares ära karjund hääle,
kajakate halast.
Kui jõuluõhtul istud sa
oma kodus üksinda,
siis sõbrale sa helista,
ta siis tuleb lõbustab.
Sinuga tunnen,
liblikaid kõhus.
Sinuga tunnen kui ingel...
vabas õhus.
Sinu jaoks...
oleksin valmis kõigeks.
Sest just sind...
ma pean selleks õigeks.
loodus nutab...
...ja mina koos temaga.
Tahaksin väga olla
koos sinuga.
25.07.2008
Üksinda
ma oma päevi õhtusse saadan.
pole siin kahjuks sind,
kellega koos ma oma elupäevi veedan.
01.01.2008
Kõrge ja külm oli taevas sel õhtul,
päike läks punaselt looja.
Päikeseloojangut nukralt üksi vaatan,
pole inimest, kes teeks mulle sooja.
28.03.2008
Ma sosistaks sulle tuhandeid sõnu,
kuid neid sõnu ei ole veel loodud.
Ma kirjeldaks tõelist tunnete võlu
ja hellust mis oled mul toonud...
kui pimedas öös
sulguvad me silmad.
siis tähe valgusesse
langen ma.
selles pimedas öös
olla vaid saaksin sinu.
siis tähena oleksime
taevavõlvil,päiksekiir
arvad et oled lahe,
kui said seksiõpetuse kahe
,nüüd sa ei saa anda
ega kondoome kaasas kanda
Kui taevas oleks paber
ja tähed oleks tint,
siis kirjutaksin suurelt,
et Armastan Ma Sind...
Suvel ujutakse taas,
lesitakse kaua maas.
Pükse jalga siis ei panda
minnakse ju kohe randa.
Lehed kukuvad puult,
pilved täis on tuult.
Lapsed lähevad nüüd kooli
nagu läheksid nad poodi.
Tulen õhtul salamahti,
jäta mulle aken lahti.
Et ma saaksin öelda sulle:
“Oled kõige kallim mulle”
Üdini öös,
mina.
Üksinda,
varjude vahel.
Vaikin,
samas karjun.
Pole kahju,
see on tüüpiline.
Endasse upun,
kaon.
Oma mõtteisse,
fantaasiasse.
Raske lumi,
Matmas mind.
Jäätumas,
Mina ja maapind.
Valge maailm,
Vahelduvalt pime.
Vaikuses,
Ma sosistan su nime.
Tühi tuba,
Karje kajab.
Üksinduses,
Isik oma elu rajab.
Armas jõuluvana mul on palve
ära pane pahaks,
kuid mu vennas selleks talveks
uusi uiske tahaks.
Vend on praegu hällis vakka
ta on minust pisem,
seni kui ta käima hakkab
uisutaksin ise!
Jõuluvana, rikas mees,
tuli meile BMW's.
Tuli tuppa istus maha,
küsis kes nüüd kinki tahab.
Mina jooksin kohe sinna,
andsin luuletusel minna.
Kui võiksin anda Sinule
ühe omaduse,
annaksin Sulle
võimaluse näha iseennast
nii, kuidas teised näevad Sind.
Siis võiksid tähele panna
kui võrratu Sa oled!
By: Virginia Niitmets
igatsus valdanud sisemuse
võõras iseendale
üksi koperdan pimeduses
kõigest suh't pohhui on
lasen minna elul nii
kuis läheb
ja kunagi, ehk näen siis
kas tee õige, kus lähen