Sõnale kurbus leiti 122 luuletust

Kurbus kui rahusti

Ma vahel ei söö,
et tunda paremini
vahel kuulan kurba muusikat,
et tunda midagigi

Kurbus vargsi hiilib hinge

Sügis kurb viib linnud ära
kaasa viivad päiksesära.
Minagi tahaksin lennata ära
jätta kurvastus kaugele maha.

Kurbus

Kas kuulsid mu sõnu seal kaugel
igavikus lausumas?
Sest neid mõistmata
lahkusid sa taas.

Ja nõnda ma edasi olen
ihuüksinda
seesmiselt karjudes ja
väliselt naeratan.

Kurbus

Mis imelik kurbus tuleb südame,
tuleb ja läheb,
teeb pisut haiget hingele,
iial ei sure.

Kurbus, igatsus, mure, mina ise

Miks sügis kurba meelt mul teed?
Miks igatsus mul valu tood?
Miks mure mu hinge peitu poed?
Kas minu olek siin ilmas,
siis üldsegi ei loe?

Kurbus

Vahel nii tühi on kõik,
siis kurbus minus jalutab välja,
laseb hingel rahus olla.

Kurbus

Miks rändlinde igatsen ma juba taga...
Nii tühjaks jääb õu ja kodumaja...

Sisemine kurbus

Püüdsin pilvist päikest püüda,
silmadesse sära luua,
aga pilved olid hallid,
päiksekiired mulle kallid,
rõõmud kättesaamatud...

Kurbus

Kas tõesti on kõik vihmased päevad
loodud minu hingele!
Miks muidu nõnda kergelt langeb,
pisar minu põsele...

Kurbus

Miks rahu ei leia minu meel
kuigi jõulud poolel teel?
Miks hinges ärevus on sees
ja süda nutab ikka veel?

Kurbus

Jälle rõõm mind maha jätnud
kurbus leidnud mind
Keegi kuskil maha maetud
valutav on hing

Peituda võib luule taha
ükskord ikka
võtab rajalt maha

Kurbus

Mu hing ja süda mõlemad
aina nutavad
Minus kaduma läinud rõõmu
nad taga leinavad...

Kurbus

Kurb mu süda
Kurb mu meel
Kaua jaksab
Kaua veel

Kurbus

Mustjas-sinine on merelaine
kuulda on valgete kajakate karje
üks laevuke läks merele
kajakate karje talle järele...

Kurbus

Üksik rohulibleke
õrnalt puhub tuuleke
Kuskil siutsub linnuke
nii kurb,nii kurb on meeleke

kurbus

kurbus,kurbus,kurb,kurb.

Hinges

Akna taga krabistab vihm
ja nutab ilm-,
kõik see mulle nii tuttav on...

Taas igatsedes sind,
igat hetke talletab mu hing.
Lasen pisaratel haarata oma südame,
see valu pole lihtsalt ajutine.
Ta on miski mida tagasi ei saa,
keegi kellest saab vaid unistada.

Vihmakrabin

Vihmakrabinas kuulda on nuttu,
maailm vajunud on
justkui paksu uttu,
vihm tunnetel nutab
ja hing lööb pilli,
kuskil südamesopis
kevad veel mängib