mu päevade umbse vaikuse ainsana lõhub lumiste põldude kohal varese kare kraaks harv laisk vaaks
Laiskus, laiskus, lase mind lahti mine kuskile mujale pidama vahti. End ajan nüüd püsti ja õue kaon hiljem saavutused kaunilt riita laon! tri:nu
Pedomeeter, vana sunnik, käskivalt ei palutuna: ’’sina jah, va pekihunnik, jooksma, kasvõi jalutuna!’’
End tunnen kui kausitäis mannavahtu: laisk, kuid ometi rõõmus ja roosa Just nagu peenar, mis kasvanud rohtu libledest sirgumas luule ja proosa. -Tiina Nuum-