Ei ma sügisest lahti lase veel, tal hea on olla minu hinge sees. Ta olnud on lahke, soe ja nii helde, kurb mul temata oleks homne.
Taas igatsedes sind, igat hetke talletab mu hing. Lasen pisaratel haarata oma südame, see valu pole lihtsalt ajutine. Ta on miski mida tagasi ei saa, keegi kellest saab vaid unistada.
Laiskus, laiskus, lase mind lahti mine kuskile mujale pidama vahti. End ajan nüüd püsti ja õue kaon hiljem saavutused kaunilt riita laon! tri:nu
Naistepäeva sära juba tunda täna, meel on õnnest tulvil, vaasis kollased tulbid, õrnalt kajab hommikune äratus: Aeg silmad avada on, mu kullakallis naine!
Kuula tasase kevade tulekut! Tunneta, kuidas hingab maa! Vaata sinavat taevalaotust! Lase hingest kõik rõõmud valla! Raja kevadele teed, et ta Su südamesse saaks tulla!
on talv su ainsaks kaaslaseks päevas jäänd lumi valge teeäärsed raagus puud oksi justkui palves kõigutav vire tuul aeg mis tardund ja vaikus suur
Varblased istuvad elektritraadil, igaüks omal real nagu noodid. Leevikesel suled turris ... kannab kohvrit täis tarhunni. 2019
Püüa täna säravat tähte, lase paistma südame! Võta tähevalgus vastu, lase valgust hingele!
See valguskiir, mis on siin juba täna, helendamas su hinges ja su südames. Seda valguskiirt ära kustuta endas ära, lase tal paista ja särada kui küünlaleek jõuludes!
Korja jõulurõõme juba täna, lase silmadesse paistma sära, ehi jõulukuuske sügavate tunnetega, liigu valguse poole, juba täna!
Lükkan aknad valla, lasen tujul heal tulla, rüüpan kohvi musta, kohvipaksult ennustama ei hakka. Püüan rõõmus olla, kutsun sõbrad külla, naudin kaunist päeva, komseni on aega.
Leidsin eneses rõõmu ma üles, leia sina ka. Lasen hingel puhata, lase sina ka. Süda rõõmuga kaasa tuleb, tunne on nii hea. Veidikenegi rõõmu kasuks tuleb, see tervisele hea.
lasen ma vaime pole ma kaine saime me lahti saime me tagasi ta uinub vagusi
Vahel nii tühi on kõik, siis kurbus minus jalutab välja, laseb hingel rahus olla.
Päiksetõusust loojanguni oma lugu lood, südamega kirjutades valmis muinaslood, mida loevad inimpõlved õhust, armastusest - hoides järge omasoodu tulvil elu imest. /Mari*Uri/
ma ei tea isegi miks vaadata ei taha eha valguses põlevaid pilvi öös flokside õitsemist augusti sametist pimedust miks lasen taluda hingel nüüd suve järele kisendust
Kas tõesti suvi meelest laseb minna ja muret tunda vähemat? Kas tõesti sügis kisub ligi ja nukrutsema hakkavad hing ja süda mõlemad?
Püüan hetkes elada, õnnehetke tabada. Kui ma hetkest õnne taban, siis ma temast kinni raban, astun üle oma sabast, lasen "mina" lahti maailma nabast.
sullegi antud oli olla haljana vaid jaanini mitte sädeleda kuldselt koos teistega viinakuus kui raagu jääb meel lehituks puud nii inimeselgi on`s valida tal muud
