veel üks leht krabisedes alla kukub oksalt peagi ka seda enam kõrvu kosta närbumist ja vaikust päeva aina tuleb juurde õitsemise asemel see ainsana saab suureks 02. novembril
tuul puhub ja mina sinu kõrval kurb kui leht puu ei ma suuda mõelda muule, kui sinule ja su puudutustele olen õrn kui leht , vajun ma ruttu kurbuses ja sellest ma ei tasutu.
Sügis täna meile tuli, ootamata hommikuni, nüüd siis varsti jälle me lehtedeski möllame, olles sügisvärvilised, väiksed, suured inimesed. - Tarmo Selter - 2022
Raamatu lehttuhk ja pehkOn väike lehton paberist päikse vaadenüüd on päikeraamatu päike
Emili 6 a.
Tuli tuul, puges põue, süda põles nagu sügisene leht. See oli verevool, mis nagu laavatoon.
istutasin metsatäie puid ootasin sind aastaid päevi kuid lehetuna juuretuna kohtusid me teed purupaljalt muretuna ühtisime need Sanya
ka siis kui mind enam ei ole voolama jääb jõgi lehtib mets koltub kasel leht on teistest kirkam mõni hetk mis ise teab kuhu ees veel tal retk
jääb õitsemisest lahku tulbil vaasis õis kui lauale variseb krabisedes kurdne kroonleht valust hell
sügis kestab kukub oksalt rohtu krabisedes veel üks leht sai otsa seegi hetk neid enam palju pole ees talve poole teel
Tuul värvilisi lehti kandis kuusepuul- Jõulutunne tuli- Süda rõõmus oli- Iga sügispäev toob igatsust juurde-
Tahaks ikka ja jälle näha lehtede langemist. Tahaks uuesti kevadet näha pungade õide puhkemist.
Kased täis on kolletunud lehti, pihlakatel vihmahelk on peal. Taevas sabatähte nähti, õnn, kui langeb sülle sealt...
Minu juurest läksid ära sellel kaunil sügisel, siis, kui katkes linnuvada, lehti kuldseid langes teel. Läksid ära, Sul silm veel säras-, kuulasin nuttu oma hinge sees.
Elu on nagu raamat, mis tarkust on täis. Eluraamatust ühtteist noppida võiks. Eluraamatus kõik valed ja tõeterad on sees. Eluraamatust lehti ei saa rebida seest.
Vaata kuidas vahtraleht särab päikses, vihmapiiskadest helk on peal. Tuulesuu vahtralehte mahedalt embab, nii ilus on sügise armastus.
joo tühjaks seegi hetk kus kasel koltub esimene leht järve ääres pillirool räsib mida tuule hoog sind puudutama üleni hakkab suve lahkumise valu lumeni ära see talu
maailm pole enam endine kui aias pojengilt variseb rohtu õieleht oksalt alla kukub raskeks läinud vihma tilk selle kogemata kinni püüab mu janus pilk
Loojangus on peidus ilu hetkedes, mis veidi vilud, kuldseks muudab õiel helbed valged, imelised, kerged. - Tarmo Selter - 2023
metsa lehtivat maja taga nähes meel värvub heleroheliseks hinges rõõmuks vaja on oh kui vähe rohi oleks maas kasel lehed tuules seda et huultele mind nähes suudled