Kevad tuli tasa tasa õitsele lõi üks lilleke õie avas kuni jõudis südameni
Inimese hing on kui habras lilleke, teda kastes ärkab ta uuesti elule. Inimese süda avaneb kui lilleõis päikses, kui ta hellust ja soojust on täis.
Lumikelluke, sa varajane kevadlilleke, nii valge, lumine, vuliseb kevadojake, suurt igatsust tunnen su järele.
Päikene piilub kuldsete lehtede vahelt vihmapiisk kukutab end rohule rohu sees väike lilleke magab aeg tal ärgata on õitsele.
Lumikelluke valge lilleke Peidus lume all küllap soe on tal.. .
Kingi mul üks lillekene väike ja ma säran sulle kui päike...
Üks lilleke piilus sambla alt üks linnuke siristas ülevalt Ta siristas nii ilusti nii lillekene sirguski..