Sõnale lm leiti 4650 luuletust
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Armastuses pulbitseb elu
Su silmist sügavat armastust näen
ja Su käed, mis põimunud on kui liaanid
mu kaela ümber lahtilaskmata.
Su kuumade huulte puudutus,
mis kui tuli põletab ja süda hõõgub
leeklambina mu sees.
Su hellas sosinas, mis kõrvu paitab
on päikesesooja sees..
Ja see sosin, mis kui merelaine rannale loksub,
mu südameni rajab teed.
See armastus võiks õitseda kogu aja,
hoida armastust kui kallimat
oma embuses,
sest armastusega püsib elu rajal,
ta elu tugevaim külg on veel.
Ema südames
Ema, Sinu päev on täna,
päev, mil rohkem rõõmu tunda võid.
Ema, Sinu ümber täna päike särab,
lilled õisi avavad,
tuuled soojad linde lõunast toovad,
Sinu südamesse hõiskama.
Kogu ilu ja armastus on täna Sinu päralt,
eemal oled nukrast hingekärast.
Ema, Su põsil pisarad on kui kristallid,
neis õnnehelk on sees.
Kui vaid saaks, kõik pisarad korjaksin ma kokku
ja neist pärlikee Sul teeks.
Ema, Sinu päev on täna,
õnne täis ja päikesesära.
Sooviksin, et seda sära
ei võtaks keegi Sinu silmist ära.
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Aprillinali
Nagu ikka, plirts ja plärts
kadus selja taha märts,
aprillikuu see tegi nalja,
lumehanged tõigi välja,
hoolimata kevadest,
rohelusest, päikesest.
Kuid on vanasõna see -
jüriööl on külmund tee,
siis ei miskit teha saa,
juunikuuni külmetab.
kuid kui praegu lumi maas,
on palju parem viljasaak.
Siiski ootame me veel,
endal kevad südames,
küll see lumi sulab ära,
veidi kannata veel täna.
- Tarmo Selter -
2024
Karu ei saa aru
Lumi sadas maha,
karul meel on paha,
alles tõusis talveunest,
käpa otsas mett ei ole.
Söögilaud on lume all,
mesitaru mõtteis sügaval,
oma jälgedesse karuott upub
kevad ikka kuskil tukub.
Eksinud on lumme karu,
hea, et ilm ei ole maru,
lumeteki all on karu,
muhvigi ei saa ilmast aru.
Põimunud koostöö*
Naise jaoks peaksid olema tunded
nagu argipäevane kodusesse tiigivette sulpsamine
ta ei karda sukelduda sügavale
mees aga täidab iga su soovi
nagu oleksid ta teinud kuldkalaks
aga nii see just toimibki
sellepärast see koostöö ongi nii viljakas
peegeldades vastu seda,
mida ma olen ammu teadnud
saan kõik, mida soovin
aga mitte egost tulenevad tühi-tähi soovid
vaid südamest tulevad magnetiseeriva lainega soovid
ta ei keelanud mulle kunagi midagi
mina talle ammugi mitte
ja nii oligi võimalik koostöö
vastastikusel usaldusel põimuv koostöö
valitud koosloomine
.....
Kullakallis kevade
Kullakallis kevade,
oled jälje jätnud mu hingele.
Kinni tuisanud on teed,
talv mu hinges valitseb veel.
Aias lilledel on paha,
külm nad ära võtta tahab.
Pungad puudel külmetavad,
ohus on kõik linnupojad.
See kõik mu hingel haiget teeb,
süda kurb ja nukrust täis meel.
Kullakallis kevade
ei lahti lase sind hingest veel.
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
Lõunamaa neid...
Minu unelmate tüdruk ma igatsen sind..
Oma meeltega kompan su keha.
Võrratult oled inspireerinud mind..
Teoks sai mõte sinust lugulaul teha…
Oo kaunis neid sinul ronkmust on juus…
Silmis sädelus........punased huuled…
Õrnalt õõtsumas rind, pisut paljastav pluus…
Sind on vorminud lõunamaa tuuled…
Kaelas ketiga kõlkumas hõbelev rist..
Naudid elumerelainetes vett…
Sulle mõeldes kui südamest läbi käib pist…
Oled miraaž mulle või meelepett….
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....