Tasane koputus uksele kostus
või nägin ma ainult und
hinge värinal ukse avan
suur vaikus mul hinges laotub
kysin imestunult, kes on
Mina, Mina Olen õiglus.

1985 kirjutet.

Maale kukkus tolmurada
täheline noos
luguräägib põline
kestab ajaloos.

Paitavad mõtted
mõttetuid päid
kuidas sa oled
või kuidas sa käid
rohi on sinine
valge on must
lugu on põline
ajutu-just.

Hevimehel oli neetult peen maitse
eskaloppi lõikas noa ja kahvliga
lugu vihtus laulda rahvatantsijatega...

Hevimehel oli jutsos kirju vöö
laugudele vajutatud hõõgvel söed...

Päikene paisteb,
Sinu sära ma näen.
Ära pisaraid raiska
Siis minema läen.

Kui me alguses
Lugusi pajatasime
Olid kui ingli valvuses
Just kui jahu jahvataks.

Kümme aastat kümnesse
minu eluloos:
pisikesed põngerjad -
suurim õnneloos.

Hindamatu lõpmatult
kalli kaasa panus…
Nüüd vaid rõõme juurde toob
kogemus ja vanus!


/Mari Uri/