Sõnale lõpp leiti 499 luuletust
Lõpp
Näen valgust tunneli lõpus, kas see ongi kõik?
Kas nüüd saabubki minu lõplik võit?
Nii palju olen käinud, nii palju näinud,
Ainult kaunimad hetked on meelde jäänud.
Kas nüüd sinu juurde viib mu tee?
Või pean minema läbi tule ja vee?
Poleks iial uskund, et ütlen ma nii,
Aga palun, lõpeta lõpuks mu piin.
Su südamelööke ma selgelt kuulen
Ei suuda mõelda millelegi muule.
Tunnen, kuidas miski läbistab mu kere,
See miski pani voolama mu vere.
Tundsin vaid korra tugevat valu?
Justkui oleks klaasil olnud paljajalu.
Enam ma midagi ei tunne,
Vist vajusingi là .....
Lõpp
Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.
Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".
Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.
Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust paha .....
Meie lõpp
Maailmakaart, mis upuks kui prügis,
kätte on jõudmas maailma ajaloo sügis.
Üksikud rõõmud on murede seas,
kõik need mõtted ei saa ju olla kinni vaid minu peas.
Teravad ütlemised ja vaigistatud suud,
raagus on nüüdseks kõik maailma puud.
Üks elujärk küll lõppes, kuid kas üldse algamas on ta taas,
või kas meie meteoriidiks saab odavast plastikust vaas?
Mängu lõpp
Meid on tabanud ülestunnistus,
Usu, siirus on ainuke väljapääs,
Peame sihkama läbi puhaste läätsede,
Kas õnn või valu ootab meid künnisel?
Läksime sinuga ootamatult lahku,
Tõtt eitasid sa, ma rääkisin mõistu,
Tunded üksteise vastu on tahkunud,
Ning suunad enam ei ristu...
Ühine aeg teisenes küündimatuks,
Võiks aga õitseda, kui läheks kõik teisiti,
Kustusid rõõmu isikustanud küünlad,
Ometi kunagi oleme naudelnud reisi,
Meie mängu lõpuni välja viinud süü,
On leidumas mitte mõlemas meis,
Peaksime üksteist küsima – „Mis nüüd?“,
Tundub, .....
suve lõpp
kui taeva alt kaob
elu haljus koltub mets
puhkama jääb põld
mulda küntakse
täis teri viljapead
hoidnud kõrs
taas valge vaikus
uue kevadeni
räästate tilkumise
kärbeste suminani
kasetüvedes mahla
voolamise kuminani
sa ole sellega kaasas
nagu vesi jões
elule vaid vennaks õeks
9 kuu ikke lõpp
Päris tillukesena ma mõistsin minna kooli
kuid sellest tänapäeval enam hooli
pole sealt sõpru ja häid aegu tulema
kõik seal nii nõme, et pangu end põlema;
on homme 2 juuni, saab tunnistused kätte
iga Juku ja Mari teevad viimase võtte
mida paremad hinded, seda vähem jama
vanematel alati nendega on draama;
raiume end maha homme ahelatest
utoopia ja rutiin inimeseks olemisest
on ka muid ja paremaid viise areneda
nii et lapsepõlves saaks päriselt mõnuleda;
täna õhtu päike särab õige ilusalt
ja nagu homme hommik tuleb mõnusalt
ei loe koerailm või muu vilu o .....
Lõpp
Rebased jooksevad üksteise võidu
ajades taga teineteise valgeid sabatutte
õndsust ehk ütleksid
valgusest paistab alati vari
isegi kui oled rambivalguses
kõrges palavikus
või oksekauss silme ees
terendab silmapiir kuskil kaugel,
mis õpetab:
oota veel
see pole lõpp
iga lõpp on millegi uue algus
Teekonna lõpp
Kui oled pensionär
siis tead, et Eestis ära ei ela
väikese rahaga pole miljonär
vanaduses pole hea olla;
aga noortele sobib pärand ikka
ükskõik, mis on vanema varandus
kui tuleb maksud üksteise sekka
saab teha vigade parandus;
kaugele kodust sõidame
teekonna lõpp tuleb
kui vanadekodusse jõuame
järgmise rauga arst seina suleb;
hooldusesse sisse kirjutame
ta dementsust me teeskleme
sest seal iga vanake ära kustub
ja pärast surma pärandi raha saabub
kus on kõige selle lõpp
tänasest on saanud eilse vari
mis toona oli ebaloomulik - kõigest nali
on nüüd praeguseks uudne ja parim
oleksime justkui justkui maailma äärel -
hukka jooksnud põhimõtetega karil
vajaksime halva välja lõikamiseks kääre.
normaalsus on peidus kurvalt kivi all
moes on värvikas roosa mitte üksluine hall
internet summutab tavainimese südame hääle
panustades oma uskumused küberneetika väele.
ütle kus on selle kõige lõpp
kus on uue ajastu algus
peale surutud põhimõtted pole võtt
veel minult usku leidmaks valgust mis
säraks lootusena kuniks saabub uu .....
Lõpp on lõpp?
Sa said ju kätte minu elu
ja süüdlaseks pead mind
Sul andsin, mis mul oli..
ma pole wunderkind
kuid hoian rõõmu, mida mulle
Sa oled sisestand'
haud lõplik on, kuid liiga
Sa oled kannatand
Küllap tapsin Sinu lootuse
see patt jääb hingele
Sa surmad minu ootuse
teed lõpu pingele
ma tõesti usk'sin-lootsin
et võimalik on õnn
tegin, mida suutsin
ei jätnud mind mu jonn
see saatuseks sai meile
mu rumal õnneusk
mu totter enes'kindlus
et matma ei pea end
on elutarkus kaval
ja teisi anastav
sel elu näitelaval
ma pole õnnestund
ma olen rõõmu loonud
.....
Väikse tüdruku lõpp
Istub väike tüdruk kaljuserval.
Tüdruk on väga kurb,
õnnetu ja masenduses,
sest pole kedagi ta kõrval.
Pikka aega teadmata suunas
elumere lainetel triivimas.
Kui päästjaid kohe ei tule,
siis varsti näeb teda uppumas.
Tüdruku keha on külm,
sest kaua olnud jäises vees.
Kuid veel on ses eluvaimu sees...
...sammu kaugusel ootamas surm.
Keegi teda ei mäletaks
ja otsima ei hakkaks.
Keegi teda ei tundnud,
taga nutma ei hakkaks.
Miks elu nii ebaõiglane (?)
ja inimesed nii külmad on (?)
Terve maailm magab veel
ja ei näe väikese tüdruku
kurba lõppu pealt.
.....
lõpp !
tema väsinud ilme ja nukrad sinised silmad
näen ,et ei leia ta põhjust,miks elada siin ilmas.
tema pruunid kiharad lehvimas tuules
ning järjekordne pisar langemas ta huulelt.
otsides veel aisatki lootuskiirt,teeb ta oma raskeima hingetõmbe
keha vappumas ja värisemas ning kätes viimnegi jõud kadumas.
ta jalutab mööda kivist teed mis viib mereni,
meretuule kohin hellitamas kõrvu ning lained mis juba põlvini.
peas kindel siht ja ükskõiksus kõige muu maailma eest
langetab ta otsuse ,mis raskeim tulnud tema seest...
Novembri lõpp
Nii roheline muru jälle
On paljaks poetund üürikese lume alt
Ja sina tundud äkki külm ning kauge
Su huuli tunnen võõralt lõhnavat
See on novembri lõpp
Just kadripäeva hõngu õhkab
Sest sinihämarusse mattund
sügavsumbest varaõhtust
Jah veel on vara
Igatseda taliharja karget külma
Kuid liigselt hilja
Et võiks tunda suve sooja hõlma
See on novembri lõpp
Mu hing ei enam suuda
Vaid taluda su külma võõristust
Mis elu jälle hellaks muudaks
Maren Toom 1983
