Sõnale maha leiti 707 luuletust
Maha pühkida...
Uuel aastal alata uuelt leheküljelt
pühkida aknaklaasilt maha kõik
mahasadanud lumi
ja vaadata ennast
ja enda kaudu teisi enda ümber
kas see täidab või raiskab mu ressursse?
ja kui raiskab,
siis kas on sellel mingi tasakaalupanus, vahetus,
midagi, millega ennast taastada?
Tühjaks ja valgeks lüüa kogu plats
ainult nii saab selgust
kui oled aastaid põgenenud iseenda valu eest,
siis ühel hetkel mõtled,
kas valusam on olla suhtes ja jätkata
või nutta aasta agoonias, aga olla
raske otsuse juhul mõistuses selge
igal asjal on piir
ja kui me endale piire ei teadvus .....
muu kõik jääb maha
nii ööl kui päeval nüüd
meelt kuis rõõmustab
et koos saad olla
aias astrite õitsemisega
mäel pune õhetamisega
noorte mändide varjus
muu kõik jääb päeva
prahina maha
hetke kaasa võtta ei taha
kui saaksin riputaksin sellele
ette veel raske taba
31. 07. 2023
Ehted maha ja ahju!
Ja vot dakk, pühad läbi
eest talv veel pikk
kellel veel kuusk, olgu häbi
pange valmis oma tikk;
puul ehted maha ja ahju!
õues on külm taas
mul pole kahju
muid viperusi veel põues;
et uuel aastal sõdida
pättide, meedia, arvete ja vaesusega
pole vaja head uut aastat soovida
kui teel see igasugu veidrustega;
3 kunni päeval sai kaevust viina
olgu see kink joodikutele
kui sind väsimus ei piina
siis tehkem teed üllatustele;
venelased end praegu ristivad
nääridel tehakse kalastamist
on kaua enne, kui taas kevad
praegu teeb talv hammustamist;
kui kellegil pu .....
Pärast uut
Ühel hetkel
pärast algust head
ei luba vaielda
mind nead
tähendad et tähendad
suhtekorralduse pead
Ah siis ei vaidle
kriitik vaikida
võib mõtteid mõttetusi
su omi
moodsas keeles laikida
Üll ülevus meid ometi
kord võtab näha
meil pole tundeid arutelu
ei ole suhet pole abi elu
ma avan suu
mind löö või maha
Veel on aega, tule tulbiaeda!
Veel on aega tulbiaeda minna,
kaunis Kirna mõisa kutsub täna sinna.
Vaatama, nautima tulpide ilu,
päikesesäras ja puude vilus.
Kirna mõisa pargis vohab tulbimeri
ja kirevad on tulbiõitest mosaiikide read.
See kõik on kui üks lummav lillevõlumaa,
lillelõhn uimastsvalt magus,
paneb ringi käima pea.
Nii suur on lilleaia võlu,
seal tõeline muinasmaa!
Ja kaunite tulpide sekka,
äragi võid eksida sa.
Tule sinagi ruttu
ja osa sest võlumaast saa!
Tulpe saad võtta kaasa
ja kinkida sõbrale ka!
Analüütik
Analüütik:
Majanduslikult kasulik on müüa.
Aga mingid muud väärtused?
Emotsio...
Misasi?
Firma müük jäi ära,
aga nüüd tema.
Kasulik oleks müüa
just selles punktis.
Hind on kõige kõrgem,
analüüs ütles.
Ratsionaalsus.
Ütles või?
Aga mis hinnaga?
Kes tahab?
Maailmale.
Ta ise ostab end:
no saadan kauba tagasi
- praak.
Aga hind?
Ja hüvitada veel kahjud Sulle.
Maksta tuleb:
puhas hing,
süda,
rõõm,
usk,
lootus,
armastus.
Kas nüüd sellest piisab?
Sellisel moel minust.
Karu ei saa aru
Lumi sadas maha,
karul meel on paha,
alles tõusis talveunest,
käpa otsas mett ei ole.
Söögilaud on lume all,
mesitaru mõtteis sügaval,
oma jälgedesse karuott upub
kevad ikka kuskil tukub.
Eksinud on lumme karu,
hea, et ilm ei ole maru,
lumeteki all on karu,
muhvigi ei saa ilmast aru.
Tähendus
Ma teen natukene lärmi
Või siis enda järgi pilti värvin
Väga vahet pole
Sest leian alati viisi kuidas maha panna märgi
Et midagi aru saada, tuleb olla ja näha nähtamatuid jälgi
Luua seost
Ooperit või filosoofilst teost
Kõik see üheks pildiks seob
Plahvatus toimub meis eos
Arusaamine toimub meil nüüd telefon peos
Ma ei suuda uskuda et olen praegu nii sügavmõteline peas
Tapan depresiooni igas järgnevas reas
Olen positiivsust täis halvas ja heas
Kuni järgmine kord kui ära vajudes veab
Olen kindel et nüüd midagi ikka tead
ah, neid
ah neid valgeid öid
kui valgus päevast
öösse mina ei taha
päiksehõõg ei jäta
tunde maha meel
värvidest ja õitest
saada ei taha vabaks
jääb puutumata voodi
kiljub õnnest hetk
kui kasel lõhnab
suvevihmast leht
sealpool seda silmapiiri
me kohtume emmates
veel mu arm
haihtunud me ümber
siis see aeg on karm
Maskide langemise aegu
Mask langeb
kukub kolinal eest
tagantkätt lendab kaevu
priius valla pääseb seest
Teine alalhoidlik on
katsub ikka heaga,
mis naabrid muidu arvavad,
kui äkki mõtleb oma peaga?
Kord iga pidu otsa saab
ja näidend kavast maha
see maskiball, mis elus käib
ei vääri küünlaid ega raha.
tri:nu
Masendav teada
Miks mulle ei meeldi, kui
tuleb rahvas ikka kokku
aga sellel kiiks, ütlen hui
pean idee võtma lahku;
eile oli pensipäev
alles siis oli näha vanakesi
kelle jaoks elamine vaev
jagavad samat toitu mitmekesi;
130 € pensionist maha
tahetakse ju arvestada
kõrge vanus teeb paha
ei lasta tulevikus lõõgastuda;
vanurid tulevad välja, sest
neil pole muud elus teha
poputatakse naist ja meest
1x kuus väikse rahaga oma keha;
muidu muudmoodi pole elada
kui väikese rahaga jälle uut
pensionit ajast aega kannatada
kui utoopiline see marsuut;
aeglane mädanemine, ma üt .....
Sinu Naer....
Läbi hommikutundide mustava udu..
Huulil nakatav naer, nii mäletan sind.
Sa läksid, sinust maha jäi vihmane sudu …
Ja sinu naer, mis on vallanud mind....
Selles elus me ilmselt enam ei kohtu…
Kõik mis on ilus kord tõuseb siis vaob…
Minu haavade raviks pole sobivat rohtu..
On vaid sinu naer ja seegi kord kaob..…
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
Suur on minu igatsus
Kuidas ma küll mõtlen Sulle,
pisaraid pidama ei saa.
Nii hägune on silmavaade,
et arugi ei saa,
kus taevas, kus maa!?
Täna rohkem valdab mind see tunne,
olen kui pea kaotanud ma.
Enne ei suigu ma rahulikku unne,
kui pole mõelnud Sinu peale ma.
Pisarad nutan kõik ülespoole taeva,
nad vihmana maha langevad.
Osa pisaraid jääb patja,
osa põsele kuivama.
Elu aitab leppida,
kurbust maha suruda.
Aga igatsus hinge jääb püsima,
südamesse elama.
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....