hämaruses lumi valge kuskil kaugel üksik koera hauge lume all põld männil raskest lumest rippu oksad ära sellest ohka sinuski kõik pärast tuisku raugeb
päev otsa taeva aluse hämaruseni su meeltes raagus mets valge väli koheva lume valgus silmapiirini maastiku tardunud vaikus uute pilvede lompides saabumiseni
teist tundi ahi köeb vaid puude praksumine tuppa tulnud hämaruses lume valguses muud ei midagi käsigi paberile ei taha kirjutada juurde ühtki ridagi
kui nukker igavus on mahajäetud majas kust lahkund sõbrad ära joodud vein tuul laualt lakub maha sinna jäänud kardinaid toas hämarus ja sirelite lõhn on vaid
Uues alati lootus temas puhtam on valgus, ongi oodatu see või näitab õige tee algust. Päike valitseja, ta pimedusest loob valgust, hämarus hajub ja koidab õnne särav algus. Hansi!!!
Meri lainetab pikalt peale tormi, oksaraod rannaliival üksildaselt. Õhtu hämaruses rahu võtab maad, kuupeegeldus siledal veel. Õrnas tuules armastuse sahin, vaikus paitab iga vormi.