Sõnale marus leiti 52 luuletust
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Lained löövad ainult mere äärt
Jälle on öö.
Ma värisen.
Mu mõtted on hämmarad.
Jälle, uuesti ja nüüd vajun kokku selle hämmarusse.
Mu häält peas on kaugelt kuulda ,nagu vaikseid laineid,
kes summisevad mulle vett kõrva.
Võttaks ainult kirve ja lõikaks läbi keha, et see vesi voolaks minema, mu muredega.
üks ammu ununenud
mind õhtu valgus
alati on lummand
mis põllul odra
aias kressid teiseks teeb
see öö ja päeva habras piir
mis kaua õhtus kumab
öise pimeduse eel
mil valgus üles tõustes siit
läheb ära hämarusest
tuppa viib sind lambi kiir
mis süüdatud sai õhtu pärast
lillede õitsemisest
lillede õitsemisest
jäämas juba oled ilma
puudel lehtede kahinast
valgetest rünkpilvedest
mida otsida unustavad
peagi silmad justnagu
polekski neid enam ilmas
mida on mul peale hakata
aina varasemaks päeva
tuleva hämarusega
hea et maja taga alles on
mändide igihaljas käharus
sügavas talves lumiste
okste ehmatav vähratus
minu maihommik
kordi unetuna vaadanud olen
kuidas öö asemel
taeva alune täitub valgusest
kaob toastki hämarus
asjad saavad tagasi oma
piirjooned tähenduse
köögis nuga on jälle nuga
lusikas lusikas hommikupudru
jaoks pliidile tõstetakse veega pott
siis lisatakse klaasitäis helbeid
tilk piima näputäis soola
ööst vabana hommik hakkabki
päeva uuesti algul nirena voolama
minagi oma elul alla lastud purjed
jälle tõmban pingule lipu tõstan
masti siis lähen dekile lõug habemes
päikest ja kohvi rõõmsana jooma
Näitusel
Tüdruk maalil
Su plikaohtu kael
keha käed korraga
on akna laual
kleidist paljad
kohmetun pöörata
siiski ära ei taha nägu
kus ilu alles muutub haljaks
õiena avaneb
sealpool klaasi hämarus
linna õhtune kuma
hetk kähardub
õhetades punab
ära lähen
ütlemata jätan
mis kõik Sul alles ees
kui ühel päeval uksel seisab
armsamana üks mees
veel kordi hommikuti
puhtevalgusesse armud
hing päiksejanust
valust karjub
aknalt eest kui lükkamata
kardin
meel hämarusega
kuidagi ei harju
öö asemel kui valgust
täis saab tuba
pimedus ära on
läinud taeva alt
ütle kunas
lume alt tulnud rohul
peost kinni hoides
päevast vipsis
jälle ringi käid
hing sellest õnnest
rõõmu värinat saab täis
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Lembitule
hing vist sellega
iial ära ei harju
öö asemel läbi
kõleda ilmaruumi
tuleb tuppa nüüd
puhtevalgus
see lõputu hämarus
tõesti saab viimaks otsa
nii vara enam teda
sa päevas ei kohta
rõõm hinge hoovab
hiirekõrvul kui kasel oks
saab heleroheliseks iga leht
vabaneb lume alt õrnus
mis hetke üleni nõrgub
suure kruusiga
suure kruusiga teri viin
hommikul lindude söögimajja
nii tardunud talves
halli hämaruseni
näha saan õhus
tihaste lendu
hing pungade paisumiseni
jää laulma hakkamiseni
järvel rõõmustub
et nälg vähem neid näpistas
veres alles oli
looma ja linnu vastu vendlus
*
millest sosistavad omavahel
seened sipelgad pilved puud
metsa kohal kuu
tsiitsitajad roostiku võsas
päiksega juulis õun ja sõstar
suureks saanud lehtedega
kase okstes tuul
ma iial saa teada kuis ka
ei vaevaks sellega pead
keel sõnu ei otsiks
kogu aeg suus
*
kesk tard .....
läheme pisut sügavuti
nagu kogu aeg ühest kohast
lahti olev raamat
mu igas päevas
kohmetunult kokku saavad
puhtevalgus õhtu hämarus
sellest mõeldes
meelgi kohkub kui ligidal
on talle nende lähedus
kuis kõik see on
kohal olemises veres
saand tasapisi
su suureks pereks
kus taeva tõuseb noorkuu
täitub tähtede põlemisest
aina ilmaruum
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
Tahaks rõõmu tunda
Tahaks rõõmu tunda keelest,
eesti keelest- vabal maal,
kuulda rohkem,
näha rohkem,
oma kallist kodumaad!
Sinitaeva pääsukene,
las jääb kõrgel lendama,
musta mulda pandud iva,
las jääb pikalt võrsuma,
sini must valge trikoloor,
me peade kohal lehvima!
Las jääb laulukaar meil alles,
et taevani saaks kõlada,
laulud, mis meil meelel, keelel,
südame sees palaval!
Sügisööde hämarusse,
võõra viha kadugu,
laukamülgastesse, soode sügavusse,
kaelast saati vajugu!
Küllap saab ka rahu maitsta,
aeg, see ükskord tulebki,
hetkel tuleb võõras võita,
va .....
mõned pildikesed suvest
on igal õiel lehel oma kulg
taeva all sa lahus oled sellest
samamoodi eemal sinust
vihm ja muld õnneks mitte
meelel päikse kuld
*
metsviinapuu veretamise
ritsikate siristamise kõrvale
jasmiinipõõsas
mida on mul lisaks sellele
suvepäeva anda
jõeäärse kalda pilliroos olemine
apelsinikollaste kõrvitsate paisumine
astrite jaheda õitsemise kõrvale
aias peenral
kiirteed MacDonaldid pangad
pilgeni asju täis kaubamajad
igaõhtused mõrvad ekraanidel
inimese üksildus metroode džunglites
igikestva armastuse igatsus
ritsikad augustiöös
oma hõõguv .....
Juba sügis ringi hiilib
Juba sügis ringi hiilib,
tuul ta vihmamärgu juukseid föönitab.
Suvi ei taha jääda sügisele jalgu,
oma kuldsed kingad sügisele annetab.
Päevavalgus tõmbab ennast kokku,
jupikese endast hämarusele ulatab.
Traatidele linnud kogunevad kokku,
otsivad oma lõunakaart.
Kahju sellest, et rännuteele,
oma laulud nad kaasa võtavad
ja minu hinge kurva meele,
maha jätavad.
Juba krõbistabki sügis aias,
puudelehtedes sahistasb.
Tasa, tasa oma kuube,
vahest nuttu lahistab.
Siiski igas vihmapiisas
on päiksehelk sees.
Siiski iga järgnev päev
rõõmu meile teeb.