Võililledest punusin keti nii soe oli südamel. Võililledest punutud ketil nii sügavad tunded ja mälestused sees...
Üks valge udusulg hõljub õhus... Tuleb teine ja kolmaski veel... Tasasel pilgul vaatan neil järgi... Kolm inglikest jälle on taevateel.
Sõber, kui mind sõbraks pead, anna märku - ootan, tead! Unusta mu väiksed vead.. Saada kasvõi needki read! /Mari*Uri/
Neid soove lugedes hinges kui lilledekeel. Uduloorina tänusõnad te poole on teel. Sügiskullas siin soputan mälestushetki - väiksed rajad kõik täis me ühiseid retki...
Õrnal õiel õrn liblikas, kollane, tiivad õhulised õrnad laiali-, lilleõie südamel. Kui kevadel on lumi maas, siis ilusaid mõtteid tuleb reast ja meenutusi, mis teevad tuju heaks.
Vahel võtan kätte kandle kandlekeeli silitan Oma armsa hinge palvel möödund aegu meenutan Nii palju võlu ja valu on pilli südames Ma ikka seisan jalul Eesti pinnal, mullases...
Kooliradadel me kokku saime Nüüd ühisradadel me käime Elus palju samme on meil tehtud Pikaks veninud ja väsinud kõik õhtud
Kui kaugel,kaugel vaikuses kuulen koera haukumist siis silmad sulen ja meenutan külas elamist...
Üksik valge luik on merel kõrge laineharja peal Minu süda on nii ärev purjed heisati kord seal
Täna vaikselt süda nutab Aeg see aina tõttab,tõttab...