Kes teab kui sügav on meri,
kui pime on tormine öö.
Kui valus on nutetud pisar,
kui lahku viib sõprade tee...

kristel eslas

Meri lainetab pikalt peale tormi,
oksaraod rannaliival üksildaselt.
Õhtu hämaruses rahu võtab maad,
kuupeegeldus siledal veel.
Õrnas tuules armastuse sahin,
vaikus paitab iga vormi.

Meri ajab üle ääre,
tuul kisub püksid jalast.
Vares ära karjund hääle,
kajakate halast.

Mere metsik hüüe
Laiude lohutav sosin
Edasi laevuke edasi
Karid kutsuvad sind

Tuuleke hoiatab äkki
Ärevalt kallutab paati
Pöördu armsake ruttu
Et ei murduks su mast

Miks ei tunne
ma valguse
valu?

kui mind
auklikuks peksnud
on kari?

kui endast
läbi näen
ujumas kalu?

vist sest
et

hõredaks

jäänd on mu vari

tilgakestest kokku
saabki suurim meri
doonor
annab elu
jälle voolab veri

sulekestest koosnevad
inglitelgi tiivad
mis meid teise inimese
enda
juurde viivad



Sanya

Kolm lonksu vett.
Kolm tilka verd.
Kolm risti teel.
Kolm maad
ja merd…
Üks üllatus.
Üks viljaring.
Üks armastus.
Üks rahus hing.


/Mari Uri/

Päkapikud suured jobud,
jõid end täis kui merihobud ,
oksendasid sussid täis jätsid KIRJA:
Pole käind !!!!

Pilkases pimeduses uitas üks hing

Tasaste sammudega vaikselt hiilis

Ära võetud oli viimane ind

Sestab elust kõrvale ta viilis


Merily Pähnapuu

''Sa oled nagu vihmast rõske õhk, mis mu põskedele tillukesi pisarakesi maalib.''

Merily Pähnapuu

Öö on helge,
taevas selge,
kaugel pilvepiir.
Tähed nagu laternameri,
paistab täiskuukiir.