Sõnale mäletan leiti 82 luuletust
Mäletan üht kevadet
Mäletan üht kaunist kevadet,
kui verinoor veel olin.
Süda siis põksus kuumalt sees,
nii armunud ma olin.
Ei kuulnud, ega näidud
endast väljapoole,
sest mu süda kiskus nii tugevalt Sinu poole
ja peas oli kõik segi.
Nii tugevat tunnet
kui ühel kevadel
ei ole tundnud ma eal-
Oli see vast üks armastuse kevade,
mis siiani hinge paitab
ja kõvasti on kinni
südame peal.
Mäletan üht jõuluaega
Mäletan üht jõuluaega,
kui hing mul väga valutas
ja süda seest mul tahtis tulla,
kippus välja jõuluaal.
Need jõulud olid mustad mulle,
siis lundki ei olnud maas,
ja taevaski kõik oli sünge,
puudus ainsam lumeraas.
Täna tunne on mul teine,
olen valust üle saand,
märkan kauneid jõule jälle,
valge lumi katab maad, valgust täis on ilmakaar.
ma mäletan kõike
ma mäletan kõike,
see oli justkui eile,
sa hoidsid mu käest
alati olemas, alati koos
alati armastuses
vahepeal lennus, siis tülis ja põrgus
ja läbi tuliste võitluste taas koos
hoides ikka kinni nagu nöörist, mis meid sidus ja seob
lõhutud on palju sidemeid
ignoreeritud, blokeeritud,
keeldutud nii tantsudest kui õhtueinetest
aga kõik see, mis pole südamele omane,
viib selle lõpust rütmist välja
Mäletan
Ma mäletan Sind pildina
Oma südame naeratusse
Sa ennast peitsid
Ma mäletan Sind maitsena
Kui sinu huuled leidsin
Ma mäletan, et ütlesid
Et oled elus kõike näinud
Ma mäletan, neid radu
Mida mööda koos oleme kaua käinud
Vaikselt susside kahinal
Vaikselt hinge sosinal
Vaikselt, et keegi ei ärkaks
Ja meid koos lilleaasal märkaks.
Ma mäletan vahest nii palju
Ja vahest nii vähe…
Sest mu hirmus on kartus, et minema lähed
Ja ma jään jälle üksi
Tuhandeks aastaks, ootama Sind kohtumaks järgmises elus!
Mäletan..
Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.
Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.
Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.
Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.
Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.
Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mu .....
Mäletan
Mäletan
Mäletan neid aegu kui olid veel sina,
Mäletan seda hetke mil puutsin su nina,
Mäletan seda mõtet kus mõtetes polnud muud,
Mäletan veel seda, kui suudlesid mu suud.
Mäletan ma aega, kui olid veel siin,
Mäletan aega, kui mu elu polnud piin,
Mäletan seda hetke, kui kõike ütlesid su pilgud
Mäletan veel aega, mil pühkisin sul silmast tilgad.
Mäletan veel sind, peale kõike seda,
Mäletan veel sind, veel enne teda.
Mäletan sind kuni tuksub süda,
Niipea see tuksumata jäta.
Janar 2012-05-26
Puudub
Ma mäletan kellegi teise mälestusi
Need ei kuulu ju mulle
Ma heietan kellegi teise lugu
See lugu ei räägi hoopiski minust minust
Minu enda elu on kuskil mujal
Kuskil teiste omade all
Kõik need elud on minu peas
Enda oma neist enam ei erista
Kellegi teise mõtlemisi mõtlen
Kellegi teise sõitlemisi sõitlen
Mingid teised elavad mu peas
Ma näen peeglist kedagi teist
Mu silmis peegeldub teiste valu
Ma räägin kellegi teise juttu
Kes ma ise olen teiste kõrval?
Mis minus on üldse mina?
Igatsen
Öös mustas pimedas
Päikest täis liival
Vihmas või tuules
Tormis või põuas
Tunnen Sind siin
Mis siis, et nii kaugel
Siinsamas enda kõrval
Tunnen Sind lähedal
Kas neid silmi sügavaid
Huuli mahedaid
Kas puudutust taevalikku
Või hoopis südant nii puhast
Seda ei tea
Aga tean vaid, et igatsen
Igatsen ja mäletan
Kuidas Sind armastan
Vinguviiul
Poiste vetsus hääled valjud
see koht, kus käivad paljud
ei tea iial, mida sealt leiad
saladusi, mida hoiad;
ja pask tuju pole häbiasi
pubekad ära ei väsi
potil istudes teha suitsu
või panna ära matsu;
ja ma kuulsin täishäälikuid
neid eriti õnnetuid
aaa,eee,iii,ooo,uuu
ukse avan, seal ammuli suu;
poisil, kes itke peab
omale noaga lõikeid seab
mis nagu poogen randmel
masendus peal tema andmel;
ja veenid on nagu keeled
mida tõmmates lahti meeled
oma jäsemel instrumenti mängib
punast mahla välja sorgib;
vinguviiul on siis
kui eneselõikus on viis
n .....
Sinu Naer....
Läbi hommikutundide mustava udu..
Huulil nakatav naer, nii mäletan sind.
Sa läksid, sinust maha jäi vihmane sudu …
Ja sinu naer, mis on vallanud mind....
Selles elus me ilmselt enam ei kohtu…
Kõik mis on ilus kord tõuseb siis vaob…
Minu haavade raviks pole sobivat rohtu..
On vaid sinu naer ja seegi kord kaob..…
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Tulen, tasapisi tulen...
Ma ikka tasapisi tulen,
jõuan jõudumööda,
isegi kui silmad sulen,
teelt tagasi ei pööra.
Jalge all on valge lumi,
sinine on taevas-,
mäletan, kuis süda suri,
kui kurbus hinge vaevas.
Valu pole saanud läbi,
tee veel pikk on käia,
kuuselt alla potsab lumi,
koormat ei jõua kanda.
Tulen, tasapisi tulen,
jõuan jõudumööda,
koju, kus sündinud, kasvanud olen-,
teelt tagasi ei pööra.
Nipernaadi lauluke
Ma jälle teele nüüd lähen.
Lähen ära? Kauaks? Ei tea.
Kas kunagi tagasi tulen?
Ära küsi, no tõesti ei tea.
Küsid, mõtet, mida on minna
kui põhjustki ise ei tea?
Nii tahaks ma siia ja sinna,
saaks igale, oleks vast hea.
Ehk lähen, sest miski ei peata.
Või jälle, et tahan vaid uut?
Nii ekseldes homset ei teata
ja tulevik mulle vaid pruut.
Jah, mäletan täpselt me aegu.
Neist päevist saak tänulik laul.
On lõputu tühjus meis praegu,
Kaob kohe see, lõpeb kui laul.
Siit lehvitan Sulle ja teele,
end asutan, ühes vaid pamp.
Su nimi, ma usun, jääb .....
Sügis
lehti krabistab su jalge all
kui kõnnid üle Inglisilla
Sa vaatad tagasi
tuhmvalgete juustega inimlaps
koolikott seljas
rühkimas Mauruse kooli poole
Sügis veel ootab
ja kannatab vilju endale hoida
et neid päikesesäras lastele nautimiseks lubada
Ööd on juba pimedad
aga mitte nii külmad
et varbad peaksid olema talvesaabastega ümbritsetud
Ma kõnnin ja vaatan ja näen,
Alma Mater -
minu kodu, mu hing,
mu südametuksuv põkse
Läbi raekoja kui sai kiirustatud
ladina keele eksamile
Mäletan neid, kes ütlesid,
et sa ei saa frankofiiliks
ole eestlane
ole eestim .....
Taevalaotusel
kas see maja on alles,
kus istusid
kas see kollane maja on alles,
mille saatsid?
kus see asub?
kas me saame seda veel külastada?
kas selles majas on pikakarvaline koer või pehme isepäine kass?
kas meil on jalgrattad?
kas sinu oma on helesinine,
sest roosa mul on veel garaažis
kuhu kaob see noorus?
kas siis oli "alati" sidesõna?
või oli sellel mingi tähendus?
kas igal öeldud sõnal oli tähendus või
oli nende tähenduse taga hoopis tunne,
mitte välja pressitud mehhaaniline masinatrükk?
jah, mäletan
kõiki laule mäletan,
ära jooksmisi mäletan,
isegi ennd .....
Tahavaatepeegel
tagantjärgi tarkus
et kõike peab kohe tegema
et on ainult üks elu
mina nii ei arva
ma mäletan asju sellest kehast väljas
ja kõike ei pea kohe tegema
igal asjal oma aeg
igal peatükil enda eesmärk
igas hetkes, mil oled
teed oma parimaid otsuseid
vastavalt olukorrale
Ööhaldjas
kui ma olin
12-aastane
siis ma mäletan
et olin armunud night elfi
rumeenlanna
loodetavasti oli ta ikkagi naine
vähemalt karakter oli
sest muidu oleksin
armastanud meest
ja siis ma palusin talt
et annaks mulle epic mounti jaoks
kulda
saatis mind pikalt
pani ignoori
ja mu süda langes kildudeks
see oli valus
ma tahtsin surra
kui absurd see nüüd
mulle ikka tundub