aeg kui käes sa samamoodi õisi endalt pillad lemmetad kui toom jääd õitsemise ihast ilma pisar silmas et iial enam pole noor näole uhkusega lange sul valge pruudiloor
kui palju aastaid selleks nüüd kulub see vihkamine ja vaen elul ajas unuks me mälu vähem rusuks
Kaldale visatud kohale tuli sõna, kohane koha ja koha kohanes.
Tütar nii lähedal elab mulle Miks siis nutan mõeldes talle?
Oli see ikka kuldnokk keda nägin või lihtsalt käis see mõte minust läbi Terve talv on läinud mõeldes talle uus kevade südames on jälle..
Su pehmust oma käe all tunnen, Su silmadest Su soove loen. Vaid Sulle mõeldes vajun unne ja unes Sinu kaissu poen. Mina.