Sõnale putukas leiti 12 luuletust
Lõks
Õhtusöök
kolme emasega
ma toit nad sööjad
Putukateadlase soovitus
toita võib sääski
lõpuks on lõks
Vaatasin imetlesin
kolme imevad eite
luban rahus neil
Nende äralennul taipasin
andsin just
kolm tilka verd
Muidugi viivad nad
minu vere
vanakuradile
Hõikasin neid tagasi
lootuseta
leping on jõustunud
Kuulun nüüd saatanale
no tore
No tõesti tore
Voodiämblikud
Klassiõde loo sosistas
et ta midagi öösel avastas
oli tundnud, et miski jookseb
nii ta voodis istukile tõuseb;
kodus paljalt ta magab
nahka mingid karvad kõditab
pani tule põlema ja nägi
jalgade vahel oli lülijalgne vägi;
need on voodiämblikud
olgem edaspidi ettevaatlikud!
oma võrguga nad su peal asetsevad
ronivad keha aukudesse ja pesa teevad;
tal olid juba käed seotud
ja 1 ämblik selga ronis
hammustus valust väänab
see jutt arahnofoobikut painab;
veeretas end voodist maha
järgmine hammustas talle taha
oma näppe kehasse toksis
eest ja tagant ämbl .....
Sundasend
Klaaskastis on üks joog
sinna sisse end mässinud
ta suur akrobaatia pedagoog
känkraks end mätsinud;
rekord seal seni 12 tundi
aga siis midagi põrises
joogi hädasse pandi
herilast nähes hirmust ümises;
putukas soojale kehale lendab
kuninganna ta näo piirkonda küünib
järgmisena joogi kõrva puudutab
ja selle auku sisse ronib;
kui aeg on läbi
on kolpa pesa tehtud
herilased kärgedes segiläbi
joogi kehast materjali võetud;
see on tõeline sundasend
aju paistes, aga omanik elus
arstidel on vaja päästa see isend
pole sellist rekordit argielus
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Olen
Olen üleval Ülevas meeles Enda Taevast Näen hingavat Maad Ja kõrgete mägede tippe All säravat linnuteevööd Näen enese keha Ja elavat Lootust Olemist, ootust... Olen ookean Sügav ja mühav Ja putukas põrmusel pinnal Olen igatsus Silmade põhjas Pisar soolasest veest
Üleni
Väljast ja seest
Üks pärl
Kõiksuse pärlikeest.
2022
Säh sulle
Öeldi, et autod ja ratturid
on liikluse suurimad munnid
kes igasugu saasta põhjustasid
aga hullemad nüüd eletritõuksid;
ise rattaga kiman, kui tahan
aga pean kinni reeglitest
minu alla jääb Juhan
kes välja ei tee eeskirjadest;
nüüd lootis, et talle "sorri" ütlen
et sai kokkupõrkes haiget
aga temast kui putukast mõtlen
ja tegin pedaalile tõuget;
rahvas draamat pealt passis
minul pole vaja kahju tunda
et ise enda päeva ära nussis
saan ülbikut rataste all lõmastada
Valikute küsimus
Sumedad suvehommikud meenutavad mulle ärkamisi
vanaema korteris
vanaema-vanaisa voodis
eraldatuna, kui ärkasin seal "valgete rooside" peale ülesse
ja ema askeldas juba köögis
Ei tea, mis tunne on oma vanemaid matta,
oma õde matta
ja seejärel ka pärandusest ilma jääda sugulaste valede valikute tõttu
Aga see kullasärane hetk on mul mälupildis, mälupangas ja seda minult keegi ära kustutada ei saa
Vanaema juures olid alati pastapliiatsid,
laste pliiatseid seal polnud
ju ma midagi punase söögilaua taga kritseldasin:
maju ja autosid, neid oskasin kõige par .....
Igatsuse mõtted
Ämblikul on niidikera
väikse punnis kõhu all
Niidikerast punub võrgu
kiirelt ja nii osavalt
Mäletan,kui mu vanaisa
kalavõrku punus nii
See kaua aega võttis temalt
päeva, vahel teisegi
Ämblikuniidist võrk on habras
kiigub puulehe peal
Putukas,kui lendab sinna,
jalgupidi kinni seal
Nöörist punutud võrk on tugev
vanaisa ramm on sees
Kalake, kui võrku tuleb,
sipleb võrgus elu eest
Toidulauaks ämblikul
ta enda kootud võrk
Vanaisa toidulauda
katab kala hõrk
Norus peaga lillekene
Norus peaga lillekene
kes on sul liiga teind?
Nii madal on sul mullakene
kas kasta sind ma võin?
Üks väike,väike putukas
siblib lilleõie peal
ja mullast välja upitab vihmauss
Näe,seal!
Tip,tip,tip,tip vihmakene
peenelt udutab
õrnalt,õrnalt kuulda on
kuis ööbik laksutab
Norus peaga lillekene
vasta mul, kui võid!
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....
Säratu kivike
Ja istun mina siin,
jälgin sind kaugelt eemalt.
Tahaksin sind nii
näha veidi lähemalt.
Oled ilus, kena,
oled väga huvitav.
Sinu sära kõige ilusam,
kumab üle terve ilma...
Ja istun mina siin,
vaatan sind eemalt.
Ja istud sina seal,
ei näe mind siin.
Sinust eemal...
Olen nähtamatu,
putukas, märkamatu.
Ning sulle ebaoluline,
säratu kivike.
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.