Sügis puudutanud rändlinde-, nüüd on minu kord sügisel puudutada hinge-.
Kellelgi on vaja sinu luuletust, tasuta ja vaba pinde puudutust… Hei, ma olen ka täitsa muidusööja – lahe inimene, liblest kellalööja! /Mari*Uri/
Kriitiliste kriitika mind ei huvita - poldid ülearused ilma kruvita. Kurja kulmu kortsutus ka ei puuduta - tagurpidi väntamisest heaks ei muututa. /Mari*Uri/
ma vajan su õrna pilku, ma vajan su puudutust. ma vajan su pehmeid huuli, ma vajan su armastust.
Sa just mul alles olid siin, Su puudutusest link veel soe, Sind oma unistusse viin, ja kauaks Sinu kaissu poen! Mina.
Sa oled üleni armas, Su süda kui päikene särab, ta soojust on ääreni täis. Su suudlus kui kevadtuul mahe ja hingepuudutus nii hell.
See on lause Tähed Keel Abstrakne idee Ekraan Ruut Silmade vaade Ühe mehe sõnad Pilgutus See on värv Pintsel Kunst Puudutus
Usun kaunitesse jõuludesse, vaatan jõuluaja sisse. Usun jõulude olemisse, kuulutan jõuluaega ette. Usun südame puudutusse, helgema homse tulemisse.
Nopin Su silmadest tähesära, huulilt magusat naeratust. Ei ma iial unusta ära, Sinu sooja südame puudutust.
käel ununenud oli Su naha puudutus suul huulte hõõgus see verel unes meenus hinges ärgates rõõm et mälu leebus lahusolu valu öö pimedusse neeldund
Üks jõulutäht heledamalt vilgub kui varem, ja meeleolugi on kuidagi parem. Jõulupuudutus hinge mul silub, jõululummuses on olla nii mõnus.
Su otsaette kirjutatud oli memme musi puudutus su silmadesse kirjutatud oli tormihoiatus su juustesse kui sulavaha nõrgus päikese kuumusest kullatud sära.
Tsirr, tõusis sinitaevasse lind... Ära iial unusta mind!
Süda õiena paotub rõõmust rõkatab rind Õnne rohkem või vähem puudutatud saab hing
tuul puhub ja mina sinu kõrval kurb kui leht puu ei ma suuda mõelda muule, kui sinule ja su puudutustele olen õrn kui leht , vajun ma ruttu kurbuses ja sellest ma ei tasutu.
Erinevad aistingud, igasugu naudingud, inimese loomuses tundeküllus minu sees. Puudutuste õrnuses, kaisutuste lummuses, sinu huulte hurmuses, armastusest joobund mees...
vaikne puudutus seljal sõrmed laskuvad juustesse kired on kõrvetanud huuli võika leegiga Võta mind, peida kurbuse eest oma rinnale Võta mind, nii et öö enam ei leiaks Võta mind
las liibub mööda rida see kirglik puudutus nii pehmelt ja peatustega ajab hulluks iga su raku ma tean, ta pole igavene kuid suutmatus vastu panna sureb sinna, kus lõpeb lause.