Valge kuu valvab taevast. Jõulud tulevad päästma vaevast.
Jääpurikas tilgub klaasistunud ilmel... Aeg aina tiksub jumala palvel... Aeg,see tõttab kuhugi poole ... Minagi ruttan, kuhu? Ikka tööle...
Elust ette päevad läevad Tormavad sind pikali Aeg ei anna järgi mõelda mida tehtud valesti Elu tõttab ajast ette Viinud viimse piirini Väsinud ja jõuetuna jaksu pole ollagi....
Elu on lõpmata kiire, elutee lõputult pikk, kord kui läheb see kiire ja otsa saab lõputu tee, veel on paigake,kus mõelda, kui janused olime.
Mere metsik hüüe Laiude lohutav sosin Libise laevuke edasi Karid kutsuvad sind Tuuleke hoiatab äkki Ärevalt äiutab paati Pöördu pisike ruttu Et ei murduks su mast
Esimene advent möödus ruttu, oli kurbust, oli nuttu, oli silmadesädelust ja rõõmu, lahti said harutatud sõlmed, mis olid keerdu.
nii võikski jääda vees mets järve kuldne kupp kõrge augusti sinitaevas sul unub aeg peos et aer kuhugile oli rutt sust kaugele jääks maha nii kurbus kui ka nutt
Taevas on nii palju nuttu... Rändlinnud on taevateel... Sügis tuleb õige ruttu... Kaua kuuleb veel kurba nuttu...
Tulge linnud rännult koju! Tulge ruttu tagasi! Nii väga ihkab minu hing, näha teid nüüd uuesti! Siis kevade poeb südamesse, nii rõõmustab mu südagi!
tuul puhub ja mina sinu kõrval kurb kui leht puu ei ma suuda mõelda muule, kui sinule ja su puudutustele olen õrn kui leht , vajun ma ruttu kurbuses ja sellest ma ei tasutu.