Sõnale saan leiti 839 luuletust
...Saan hakkama...
...Ma istun yksinda rodul - on varane hommikutund,joon kohvi-päev algamas uus aga mul pole enam und Mul motted on uues päevas ...kes teab mis koik veel ees ,kuid mälestused möödunud ajast...ei anna mul enam und...Mida koike kyll elus on olnud-sellest romaani kirjutada voiks.Ime läbi veel olen elus nii saatus vist määratud on...Ma arvasin ennast norgaks-vastupidi-ma hakkama saan...ykski mure pole enam kui kivi, mida mina kanda ei jaksa-tulen veest ja valust läbi...kui valikut muud ei ole.Elu olen nyt niipalju näinud,et voin teistelegi nou anda..ainult tulge kysima...Siiski parem .....
— ElisabethJoostes rõõmu järele
Nii ihaldan lõpuks püüda,
Südant soojendavat rõõmu,
Roidusin juba valjusti hüüdmast,
Et kustuks raevane valu lõõm...
Ringitan ettemääratusega iga sammu,
Sedasi väldin ma valu teket,
Kuid vahel ammendub mu ramm,
Ehk toob see kaasa rõõmu leket.
Kui hiilin ära kindlast käigust,
Lahkeid mõtteid kohe valu kummutab,
Jättes hinges kustumatud laigud,
Jõuab ka õnne alget lammutada,
Ei unusta ajada peale kõva kärinat,
Mida jõutusest ei suuda ma summutada.
Silmavaatest ähmast loori,
Väga tahan kergitada ma,
Kaugemale visata ära koormat,
Ning hakata sügav .....
Tore taat
Jõulutaadile kummarduse teeme maani,
et ei kingikotti vedama peaks tagasi saani.
Vitsakimbuga meil tuba tuleks ehtida,
et liialt ta sellega saaks vehkida.
Kui siis taat veel hästi end üleval peab,
välja visates soovime talle vaid head.
Sellest hetkest tal aasta jääb jännata,
et uue kotiga meie juurde rännata.
Põimunud koostöö*
Naise jaoks peaksid olema tunded
nagu argipäevane kodusesse tiigivette sulpsamine
ta ei karda sukelduda sügavale
mees aga täidab iga su soovi
nagu oleksid ta teinud kuldkalaks
aga nii see just toimibki
sellepärast see koostöö ongi nii viljakas
peegeldades vastu seda,
mida ma olen ammu teadnud
saan kõik, mida soovin
aga mitte egost tulenevad tühi-tähi soovid
vaid südamest tulevad magnetiseeriva lainega soovid
ta ei keelanud mulle kunagi midagi
mina talle ammugi mitte
ja nii oligi võimalik koostöö
vastastikusel usaldusel põimuv koostöö
valitud koosloomine
.....
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
kade olen
kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm
kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
Tädi Sofia sai õndsaks
Perenaine tahab tagasi neitsilikkust
et muuta ära seda tüütust
milleks saanud tema elu
saatus kohtleb teda nagu lelu;
kas tõesti on ta neatud?
hukatusse olemasolu seatud
sellele saaks vastata Taevaisa
soov teda näha on visa;
kirikukellad helisevad pühadel
seal moraalitase kõrge õndsatel
Sofia mõtles, et hakkaks nunnaks
ja oma kohustused põrgu saadaks;
olla ema ja lesk, adjöö
see on kõige nõmedam töö
nüüd pojad omaette jätab
Jumalakotta rahus tõttab;
seal peldikupotil istus
lunastaja Jeesus Kristus
ootas ära junni
mil näppis oma munni;
lõhn .....
VAEVAKIVI
Portselanist pinna all keegi
kas koletis või hoopiski vari?
Muretu kiskja ei teagi,
et jahtimas teda on kari.
Ei soovi sa teistele anda
vaid võtaksid üha ja jälle.
Koorem, mis sinu on kanda
on langenud õlule mulle.
Su põlgliku pilgu valgus
mis ohvrite meeli rõhus,
kui väetis ja uue algus,
tärkamas hinges ja ihus.
Viimaks on nägijail silmad
kõik valed on toodud me ette.
Kuuljateks saanud on kõrvad
võta nüüd teenitu kätte.
Linnutee servas
endiselt häbi on öelda
mitte ainult endale
oleme planeedilt
Linnutee servas
parem on kui te
meiega ei kohtuks
vähem kohkuks
nähes mis saanud
on paradiisiaiast
kelleks inimene
parem on kui te
meiega ei kohtuks veel
enne põlema
peaksime puhastustules
meis palju et sureks
enne kui kohtuksime
Perelik surve
Vennad kutsuvad kolmandat
suitsetama savu ja mängima gängstat
aga vanim seda ei taha, vat
mürgine keskkond kahjulik olevat;
"Lupu sa oled olnud alati 1 pussy - pede"
nii lellele kitse ikka paneb
sellest, kuidas reede
tatikate seltsis lõppeb;
aga ema vend savu andnud
ja nuhile lubab anda karistust
saada perse temalt jälle kartnud
Lupu, kes ei pääse ise nüüd suitsust;
Hupu ja Tupu teavitavad
et veli saanud üledoosi
nad järgmisena kisavad
kui onu neidki ei soosi;
helistas 110, ajas poisid vangi
perelik surve tuleb kasuks
see käib vereliini ringi
reeglitele .....
Emakeelemängud
Ehh- polnud otse olnud kurja nägu
kuid ka mitte sõbralikku palet
ei olnud öeldud kainestavat tõde
siiski mitte suisa selget valet
Ei pole olnud elus päris tunnet
sealsamas ka et puha kõik ükspuha
ei ole öeldud kõikidele ära
kuid üsna tihti kõigele- ei taha
Jah- elus olles oldud püsti rikas
vaid üsna tühi hingest/maisest varast
vasktorudest ja tulest läbi käidud
ei saadud üle lapsepõlvetarast
Kirg- oldi unistatud taevaist/ingleist
kuid kobatud sind poldud käsikaudu
ei iial olnud oldud kinni vanglas
ehk meeled seoti veritsema raudu
Me oleme- veel pole .....
Kevad tuleb
Kevad tuleb, koputades
Talvetaadi uksele,
kes nüüd kiirelt kokutades
hanged kokku pakib veel,
aru saades, et on juba
ära vaja kolida,
tühjaks teha talvetuba,
külmasaani ronida,
sõita ära põhja poole,
härmamantli tõmbab üll,
kevadiste tuulte hoolde
nüüdsest jätta võib meid küll...
- Tarmo Selter -
2024