Mul on vaja emotsiooni, mul on vaja saba, et luule tuleks Kui ma saan mingi konksu, siis, voh, nagu vinksti tuleb luule paberile
Kippadi-kõppadi kuldsed kingad, sihva-sahva siidist saba: paistab päike, tantsib tuul kevadkuul, kevadkuul.
Olukorras tekkima on tagamõte lihtne Pole date, vaid lähme välja nagu sõbrad ikka Kehakeeles selgitad, et saba püsti - niku Miimikaga täpsustad, et siiski sõbralikult
Kased täis on kolletunud lehti, pihlakatel vihmahelk on peal. Taevas sabatähte nähti, õnn, kui langeb sülle sealt...
Püüan hetkes elada, õnnehetke tabada. Kui ma hetkest õnne taban, siis ma temast kinni raban, astun üle oma sabast, lasen "mina" lahti maailma nabast.
Minevik ajab sind taga ei anna hetkekski rahu, hoiab sul kinni sabast, elab tänases päevas edasi.
Saatan taganegu juba koos oma saba ja sarvedega... Ammu oleks aeg Ukrainal üles end ehitada...
Varjupaigast võtsin koera Koera, ilma sabata Hinge läks mul tema saatus Ta iial saba liputand
Pajutudud karvased, jänkusaba sarnased, paitada veel neid küll tahaks oksa jätaks sinna maha, et saaks sinna kasvada uued tudud sabaga... - Tarmo Selter -
Lindudel on suled sabas, minul üks ainuke. Ilus vaade neil seal rabas, minul ehteks pole see.
Valitsus, mis reklaamib vabadust enda lausutud sõnu nii aplalt õgib. Dikteerides vaid tähtsate tegelaste labasust ise nii vaguralt neil sabas sörgib...