Sõnale siin leiti 985 luuletust
Kevad on siin- Südames
Vihmapilve taga vangis
on kuldne, naeratav päikene,
sealt ei tule, ega paista välja
ühtki päikesekiirekest.
Süda ütleb, näitab mulle,
kevad siin on, kullake,
päästa rõõmud hingest valla,
taas särab sinu ümber päikene!
Aga akna taga vihma sajab,
sügist meenutab,
hinges kurbus, ringi tiirutab,
silmist pisaraid ladistab.
Siin ja praegu
kui oled pikalt olnud ellujäämise režiimil
siis lõpetad iseendale kaasa tundmise
lihtsusest saab kergus
sa ei tõtta, ei morjenda ennast mõtetega
mis võiks olla
vaid elad hetkes - siin ja praegu
olgugi, et on nii häid kui ka kurvemaid aegu
sa elad selle läbi ja tuled tagasi tugevamana
kui eales enne
ja küllap selle karkassi ehitamine
ja oma töö viimistlemine on vajalik
et hiljem oleks millele toetuda
ükski haigus
ükski tõrge süsteemis pole põhjuseta
iga asi, mis on tulnud, on kui kogemus
ilma liigitamata teda heaks või halvaks
kui tunned mõnu väikeste .....
Kes, kes see siin mu kotte sügab - ah, sina, Jaanus
Kitukaid
ja kotisügajaid on terve ilm täis
Sina, kituja, oled musternäidis, ehk Homo Perfecto?!
Mitu tuhat aastat teil on kaotsi läinud?
Ehitate,
aga seejärel hävitate teineteist
Lõputu tsükkel,
peidate enda silmi
ja siis näitate näpuga,
olete sama verega määritud
ikka
Teie ühiskond toodabki selliseid, nagu mina,
kes kaotavad mõistuse selles sinisilmses triivis
Olime oleme oleme siin
Tulime siiade ammusel rännul
elime olime ilusti rahusti
istsime astsime hõisksime rannul
ainult et teinekord
rohkem kui einekord
tahtsime- naabrite pidul läks pahusti
Mõnikord noori käis tervedi küladi
naabrite neidude suundasid mudimas
rahvuste suhetes kilguti kõladi
naabrimees teinekord õigusi nõudes
lõpeti lõhuti üksteise lõuges
noodid said nuheldud nahale madinas
Mõnikord toonasest rohkem veel tänagi
rõõmud ja rahud meil käitavad rindasid
naabermees suurem ja jõhkram kui kunagi
on lõputult näljas
on enesest väljas
vahepeal jahtus taas aga rà .....
Alati just siin
Tundmuses, kus ei kustunud leek,
Uutsuse teeb, muutusest meel,
puhkuses, ei luhtund ideed,
samm sammu asemel sisenen,
jälgides tasaselt ise end,
mõtte keerd, võigastest,
hoidudes, lootuses,
et kooruks loovus ise enesest,
neis vestetes, kus nautlevalt ekseldes,
siiruse meetmetel, aususe retkedel,
sõnadel nii rasketel samas pehmetel,
tervenen, tões mis mehest mehe teeb,
Vaatlen kuidas liugleb linnuke,
Aates puudu hirmudest,
Ihutud kirves liiga teinud su pihule,
massi hüpnoos tõmmanud pingule,
seina ääri pidi liikudes, higist tilkudes,
arengupeetusest leidnud viiruse,
.....
Kõik on siin
Veel üks õhtu täis ööbikuid,
keda sina laulmas ei kuule.
Sest sa kulged kusagil mujal
ees mu aega või taga ei tea.
Need sumedad suveõhtud
saavad su karedat naeru täis
värskelt sadanud vihmaga
jätad maha moondunud aja.
Meist peavad saama need
keda usuti vallutama õhtuid
üksteise kaisus ja maailma
mis loodigi meile kahele, tea.
Haavad me hinges raviti, kui
leidsime end teineteisest üles.
Keegi enam ei saa lõhkuda
nii nagu meid lõhuti kaheks.
Tule, sest ainus kes hoolib
peidab end sinu silmades.
Lähme ja võtame taeva alla,
et te näeksite - kà .....
Salaja siin nutan
See vist on esimene kord,
jah, arvatavalt ongi
Ma magan väljas üksi,
kuid homme on meil jõulud.
See vist on esimene kord,
jah, arvatavalt ongi
Kui igatsen ma teid,
kes kõrval muidu olnud.
See vist on esimene kord,
jah, arvatavalt ongi
Salaja siin nutan,
kuid küll ma läbi murran.
Liblikas mul maandus põsel,
jah neid on siin ju palju
aga siiski, jõulu õhtul,
sellest õnne loota kaldun
See vist on esimene kord,
jah, arvatavalt ongi
Kuid enam ma ei ole kurb,-
liblikas mul andis tuld.
Mina olin siin
Mina olin siin,
läbi aja ja hetke-
eksisteerisin.
Kirjutasin neid lõpmatuid tekste.
Olin ja elasin-
ühekorraga.
Aitasin, veel rohkem segasin
ja palju sai veel üle korrata.
Mina olin siin,
need aastad, need kuud.
Ja siiski on tunne,
et soovisin miskit muud.
'Helena Veinberg
Kas Sa tõesti?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
kui aeg see kokku meid kord viis,
leides tunded hetkes imelises
ning siis lahkusime, huulil nukker viis?
Kas Sa tõesti nägid minus seda ühte
selle aja jooksul, kui me ikka koos
langesime hetke, mis nii ehtne,
olles tuules, metsas, vihmas, soos?
Kas Sa tõesti nägid minu silmis seda,
mis lõi õhetama Sinu kauni pale,
kuu see mängib päiksevarjudega
siis kui sume öö meid võtab üle?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
rõõmustades iga hetke sees,
kui me jälle üle aasta kohtusime
selles pikas jaaniaegses öös?
- Tarmo Selter -
2022
Aeg
Aega mõõta me ei saa,
ainult reguleerida,
vaikse kellatiksuna
ajas eksisteerida.
Ajas elu tuleb, läheb,
jättes järgi jälgi
vahel rohkem, vahel vähem,
ei vaadata saa järgi.
Aeg see liigub omasoodu,
meie oleme vaid viiv,
sähvatus, mis korraks loodud
meie eluhetkes siin.
- Tarmo Selter -
2022
Sa oled mu pea sassi ajanud,
sind ma ainult vajan.
Ootan sind nii päeval kui ka ööl,
mõtlen sulle kui oled koolis või tööl.
Kui pole sind siin minuga, siis igatsen ma sind.
Loodan, et mõtled sa nii nagu minagi.
Igatsen su olekut mu lähedal.
Ootan su hääle kaja mida nii väga vajan.
Sa oled päike, sa oled mu kuu.
Kui oled mu juures ei vajagi ma muud.
Ma tunnistan, et olen armunud sinusse,
kui sind ei ole siin siis on, see piin.
Tahan olla sinuga kõikjal, kus oled sa,
aind oma mõttetest välja ei saa.
Mis pean tegema nüüd ma.
Unistan sinust nii päeval kui ka öö .....
Ootuses
Täna ärkasin vara,
nagu ikka, kui kuu on avar.
Läksin õue ja võtsin siidri põue...
Vaadates neid kaugeid tähti,
täitusin igatsusega...
tahtsin kinni võtta Su käest...
Päikegi hakkas künka tagant piiluma,
et kus oled Sa?
Sind nii ootan, et ei tea, kuis olema nüüd pean.
Mõtisklen... ja ehk uinun taas,
sest, et tulemata Sa ju ei jää!
-Janek V. 26122015
Täna hommikul
Käisin apteegis,
küsimas puugisüsti,
siis sain aru ja kohmasin,
et vaktsiini siiski.
Apteekriemand pakkus naerdes,
et võib puugi ka anda.
Nojah, küsi ja Sulle antakse!
Päev algas lõbusalt.
P.S. Apteek on soliidne asutus ja neil pole satikaid.
tri:nu
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
Ma olen siinsamas,
sinu südames.
Päeval valgustan
su rada,
öösel sulle kaissu
poen tasa.
Sule silmad ja sa näed,
ma olen siin,
sinu südames.
Miski ei peatu,
ära poe veel peitu
pea püsti
ja ära heitu, sest
ma olen siinsamas
sinu südames.
See siin on vaid algus,
iga tunneli lõpus on valgus
me kohtume seal
ning siis ei lahku me eal.