Ümber miljon suitsevat auklikku saabast Taluvuspiir liigub ajaga kaasas Silmaga näha, et jama siin lugu Viksida kingi, aga siis kuhu?
...vahel on vaja üht suurt pauku, et ärgata uue inimesena ellu ..
Kas tõesti suvi meelest laseb minna ja muret tunda vähemat? Kas tõesti sügis kisub ligi ja nukrutsema hakkavad hing ja süda mõlemad?
Vaata mulle otsa mälestuste silmil... Kas sa tunned ära sama hinge pildil? Kas sa hoiad ikka sama hellalt käest? Jaatades ei peagi siis muud küsima su käest. /Mari*Uri/
Elust ette päevad läevad Tormavad sind pikali Aeg ei anna järgi mõelda mida tehtud valesti Elu tõttab ajast ette Viinud viimse piirini Väsinud ja jõuetuna jaksu pole ollagi....
Kus on mu rõõmude allikas? Kus on mu ääreni täis murede karikas? Kus on mu täitumatud unistused suured Kes olen ma ise? Kus on mu juured?
Täna kaitsen oma õde, sest ta on must palju pisem Täna küsin emalt ma, kust me tuleme maailma?
Kas keegi oskab võtta meie mure? Kas keegi võtab matta meie valu? Kas keegi üldse näebki meie hingedesse? Mil ükskord jõuab valgus meie kodudesse?
Suvesängist tahtsin minna, sügissängi puhkama, aga mõtted jooksid liiva, parem ikka elada...
-
sellesama pilguga luba küsid sellesama ohke pärast meeles püsid rääkimata tunnetest pungil emakeel lüketest ja tõmmetest on küllalt tahaks veel Sanya
kui vahed me vahelt on lahtunud tee südametassides jahtunud kas selle siis rüüpame ära et näha jääks aususe pära Sanya