Sõnale sina leiti 1435 luuletust
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Mina Sinu, Sina minu
Minuga Sa oled siin,
naeratus nii õnnelik,
kadumas meil silmapiir,
helgem veel on tulevik.
Kallis, ära enam nuta,
pulmapäeva pisar see
silmadesse ikka jäta
kauneis õnnetunnetes.
Võtan pihku Sinu käe,
Sind ma hoian, armastan,
eilne minevuikuks jääb,
on tulevik koos Sinuga.
Mina Sinu, Sina minu,
koos me vanded anname,
kogu seda rõõmu, ilu,
edasi koos kanname.
- Tarmo Selter -
2023
SINA ISE
Kord ütles keegi minule:
"Sa ära anna alla,
südikus viib sihile,
ei elu kätel kanna".
Sa aja oma asja,
ikka jäädes iseendaks,
teades, mida elult tahta,
aeg see ajas rändab.
Püüa olla SINA ISE,
sõltumata ajast,
Sinu osa mõtteline
teistele teed rajab.
- Tarmo Selter -
2023
Sina
Sa tuled, kaunim kui õis,
särades päikesena seal.
Su silmade sära pimestada võib
koos naeratusega huulte peal.
Sinu olemus loob headust
ka kõige nukramas paigas.
Sa oled üleni teadus,
mida keegi mõista ei aita,
olles salapärane naine,
särav, kaunis ja ebamaine.
- Tarmo Selter -
2023
Sina ise
Kuidas tunda ennast ära,
olla iseendana,
vaata ringi kohe täna,
kes Sind mõjutavad taas,
laskmata Sul olla ise,
püüdes muuta Sind,
peites Sinus mõttelise
osa, milles hing.
Ennast vabana saad tunda,
kui Sa oled Sina ise,
nii endast teistele saad anda
hetked hingelised.
- Tarmo Selter -
2022
Sina ise
Sa ole see, kes Sa tahad olla -
kaunis, imeline, soe või armastaja.
Ära püüa endasse Sa lasta tulla
teesklust, pettust, olles kannataja.
Ise oled oma elus teekonna looja,
hoides hetki, hinge puhta, tundelise.
Tahes-tahtmata Sa oled elus õnne tooja
neile, kelle süda avatud on hingeliselt.
- Tarmo Selter -
2022
Sina
Kui ma Sind ükskord nägin,
Sa olid särav ja päikest täis,
kuid päikesest ei näinud ma läbi,
enne kui torm see üle meist käis,
kaotades sära Su silmist
mustade pilvede taha,
see hetk küll oli vaid ilmsi,
kuni lõpuks ma vaatasin maha.
Siis võtsid Sa kinni mu käest,
paitasid hellalt mu põske,
Sind taas kord ma päikeses näen,
kaovad udusse pilved nii rõsked.
- Tarmo Selter -
2022
Ole Sina
Lase päikesel paitada palet,
lase tuulel sasida pead,
ole hetkes ja ajas, mis tuleb,
et olla ja tuua Sul head.
Naerata, loo ja ole ise,
lase tunnetel tulla enda sisse,
nii lood Sa endast inimese,
kes on tugev ja valitseb hetke.
Leia hetked, et elada endas,
ole see, kes Sa tahad, sisemuses,
sinitaevas Sind vaikuses embab
ka elu tormises olemuses.
- Tarmo Selter -
Sina
Tuul kuivatab selle,
mis Sinust jääb
põsele, kui oled läinud.
Pilvena varjab päikese
see tunne, mis saab
hoogu, kui lahkud.
Vihm eales ei suuda
ellu äratada seda,
mis Sul minu vastu oli.
Aeg leevendab, ei muuda,
kes olen täna,
aitäh, et korra mu ellu tulid.
- Tarmo Selter -
Sina
Oled kurb, siis veidi nuta
endasse Sa ära jäta
hetki, mis on kurbuses,
sõnu, mis on ridades,
valu, mis on varjudes,
tundeid Sinu südames,
tehes ruumi uutele
hetkedele suurtele,
sest ei tasu elada
oma eluvaluga,
ole tugev, naerata,
ela sirge seljaga!
- Tarmo Selter -
Mina Sinu, Sina minu
Mina olen Sinu oma,
Sina minu südames,
ole Sa siis noor või vana,
armastus ei igane,
olles peidus varjudena
Sinu oma hinge sees
kuni leiad enda oma,
kes on Sinu südames,
igal hingel oma hing,
oma hetke puudutus,
mõnel täitub eluring,
jääb leidmatagi armastus...
- Tarmo Selter -
Sina ise
Ainult Sina olla saad hetkes Sina ise,
kui loonud endas oled Sa oma inimese,
keda muuta saad ju ainult hetkes Sina ise,
olles leidnud elus veel Sa oma inimese,
kes on teinud Sinust Sinu, olles tema ise,
avastades Sinus selle - oma inimese...
- Tarmo Selter -
Sina
Mõtlen sinust
sinust ja su silmadest
su juustest ja su kurvidest
huultest ning jalgadest
kuulen sind
sind ja su südame tukseid
su häält ja su sõnu
naeru ning mõtteid
näen sind
sind ja su sära
su soove ja su unistusi
pisaraid ning mõtisklusi
tunnen sind
sind ja su soojust
su südant ja su hinge
muret ning rõõmu
ootan sind
sind ja su samme
su kõnet või kirja
pilku ning puudutust
hoian sind
sind ja su lähedust
su armastust ja igatsust
igavesti ning alati
...m
Kui olid Sina
Su silmasära ei unune eales,
sest see võlu, mis sealt kiirgas on unustamatu.
Kuigi on kaugel nüüd see aeg,
mil need särasid...
Tea, et oled südames mul veel.
On raske minna edasi, ei ole seda kirge, innustust ja julgustust.
Elu esitab meile väljakutseid, me kas keeldume või võtame vastu,
teadmata tagajärgi.
Pisarad on kiired kippuma silma, kuigi tean,
et pean neid tagasi hoidma ja naeratama.
Sügaval sees on päikeseloojang, see igatsus.
Harjumused kipuvad kaduma,
tekivad uued vajadused ja huvid,
aga sisse jääb ikka see väike igatsus.
Kahjuks!
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm
Sina.
Juba esimesel õhtul,
armusin sel jutul.
Vallutasid kõik mu mõtted,
ei meeldinud sul suhted.
Ootasin, et sa kirjutaks,
sinuga terve päeva jutustaks.
Poleks arvand, et nii kiiresti armun.
Terve õhtu sammun.
Unistan sinust,
nagu beebi linnust.
Ütlesid, et armastad mind,
olin nii vähe sinuga rääkind.
Ütlesin, et armastan sind,
olid mulle kaua meeldind.
Polnud me veel üksteist näind,
olid mu ellu alles sündind.
Sina
Igal aastaajal on sinu nägu
igal hommikul on sinu värskus
igal padjal sinu soolapisar
mis langenud läbi öö
sind otsides
igal päeval on uus hommik
igal õhtul uus öö
mis toob rasked mõtted
taas palgele
kus olid nad eemal
askelduste aja
ma kopeerin sind
liialt palju et mõelda ise
andestust, kui sekkunud olen
sinu raamatukogude riiulitesse
kahe peale kokku ehk saaksime ka
Dorian Gray portree
mis ennast imetlevalt
paneb kahtlema
iseenda tões ja väes
sellest sina ei peagi
sellest sina ei peagi
saama aru miks ema
aastaid kiriku treppi
pesi mulle valusalt
armsaks sai kellade helin
mis taevasse tõustes
hinge viis endaga kaasa
mis pidi alla maa
peale jääma
kuidas kuminas kostus
vastu hellus ja puhtus
mis pilvi ja rohtu tuulena
puutus kella löökides
iga kord otsatu nukrus
inimese pärast vastu kajas
