nüüd olen siin ja lausun kuis tuul et mädanen põlen ja pudenen koost ma nutan ja keerutan õnne hoost olen miski kuid ei tunne kinnitun taas põhja
Üksi, mõttes olen. Kõikjal on inimesed-, räägivad valjul häälel, naeravad-, teadmata, mis tuleb...
Igal hommikul on rahu Päeva ärevus ära mahub Õhtud veninud,pikemad Öötunnid- rampväsinud...
Kes küll juhib pöörast maailma Kaua saladus veel see
tundmatuselävel teadmatuse järel olematusse ilma leidmata linna peidetud vastused kel julgust on minna
Maailma süda valutab otsib armastust Kui meri ta praegu vahutab ja kaljusein on must Nii palju valu korraga poeb maailma südame Kas keegi oskab aimata kaua hinges püsime?