ka siis kui mind enam ei ole voolama jääb jõgi lehtib mets koltub kasel leht on teistest kirkam mõni hetk mis ise teab kuhu ees veel tal retk
Kõige suurema naeratuse Toon sulle, kui tulen. Peidan oma masenduse End teiste eest sulen. Olen maskide meister, Kurbuse keiser. Tunnetepeituse tšempion Ja su hingesügavuste sümptom.
kella nädalaid seisnud köögis panin kukkuma teistest enam poleks lahus tal majas minu ja teistega aeg oleks üks
Sõber on sõbrale rohkem kui midagi – midagi teist selles ilmas nutvale sõbrale abiks on isegi – pisar kui kahel on silmas
teist tundi ahi köeb vaid puude praksumine tuppa tulnud hämaruses lume valguses muud ei midagi käsigi paberile ei taha kirjutada juurde ühtki ridagi
Kolletab kask koduvärava ees, taamal on kuused, kased teistpool teed, segametski silma paistab veel, hinges on rahu, südames süttimas leek, jõulude eel.
Elu on nagu raamat, mis tarkust on täis. Eluraamatust ühtteist noppida võiks. Eluraamatus kõik valed ja tõeterad on sees. Eluraamatust lehti ei saa rebida seest.
Täna üksildane olen-, kõikide teiste inimeste seas. Üksik olla on ehk parem, siis vähem ohkeid tuleb reast.
Kahekümnekaheksandal juulil sündinud inimestel on väga harva sünnipäev reedel kolmeteistkümnendal kuupäeval Väga harva
Olen eestlane olen tolerantne mind ei huvita teiste inimeste erinevused Aga mida on mul rääkida kellegagi kes sööb kahvliga putru hommikust putru
Rõõmus meel sinu sees paistab kui päikene. Rõõmus meel sinu sees paistab ka teistele. Rõõmus meel sinu sees südant soojaks teeb. Rõõmus meel sinu sees nakkub ka teistele.
Kurbus ja valu liitnud meid ühte, südamed meil hõõguvad kui kuumad sütted, teineteist me leidsime allika-lättel, tasa me südamed põksusid sel hetkel.
sullegi antud oli olla haljana vaid jaanini mitte sädeleda kuldselt koos teistega viinakuus kui raagu jääb meel lehituks puud nii inimeselgi on`s valida tal muud
Oh sind tuju, tujukest, nii muutlik on su meel, mõtled üht, teist juba teed...
Igal meist on omad mõtted, omad tunded südame peal. Mõned tunded, mõtted on nõnda privaatsed, mida teistega jagada ei suudaks eal.
Palun ela ise ja lase teistel ka, ära lükka, tõmba, tõuka, venita! Ja palun ära ütle mulle sõnu ette - uskumiseks, kogemiseks hüppasingi vette. /Mari*Uri/
Ei suuda võrrelda, ei, ei... Ei taha leida, ei suuda, ei taha teist! Mis mul neist?! See sinu ning ainult sinu, sinu silmist ainult minule lendlev pilk - see on kõige parem kink.
nagu Loomise alguses oma tähenduse valguses kui ellu ärkab sõna ta teiste seas kumab kaugele nad ilmas elama hakkavad neile antud elu ka keset armastust ja vihkamist argimelu
Ma ei viitsi enam, mul sai sõnade mudimisest kõrini ja isu sai ka täis ning sai öeldud seda ja teist.