Sõnale tuhk leiti 51 luuletust
Tuhk
Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie terved meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad vaid enesekeskset?
Vaikne paistab epitsenter, kuigi raju segaduse kaos ümber selle keerlend,
Igal toonil igal real nii pehmel, usaldamata muud kui südant tasakaalu keskel,
arme põletavaid leeke vältimata, põgenemisteed pole, päev tuleb,
mis meid kõiki matmas, see planeet mu hauaks, suur vaim mu kuus jalga,
kui taevast tuld sajab alla, lõpp või uue algus, saab meist tuhk
või meie tulevik ongi valgus, tähtede keskel valguskiirena ekslend,
igi-kestev mis kirjutab neid .....
Talv tuleb
Hall varasügisene hommik koidab
on mööda läind mind kätel kandnud suvi
surm ümber maja- esikuski roidab
vaid piilub/riivab- veel ei ole huvi
Ma tean veel korraks enne sügistalve
sa tuled- korraks ilmad on veel kenad
sul hingan kõrva tulikirjas palve
mul hõiska laula tantsi- justkui kevad
Meil pidu- homset pole- eks hiljem puhka
ma süttin saame leegitsedes üheks
talv tuleb- õnnelikult poeme tuhka
nii lähme rõõmuga- kes siis ei läheks
Su tulikirjad hingan sinu ängist
ma igavesti ihumärjas kaisus
ei tõuse enam soojusest ja sängist
me elu poleks väärt k .....
Ma kõnnin sust mööda
mööda seda teed
kus sireleid oli õitsele kord löömas
On tuhaks põlend need
Neetud olgu need sirelid see tee ja sina
mille tuli mult võttis
Ja neetud olgu see tegu mis tegid sa siga
et elu end paigast sättis
Sa jätsid mind teele üksi
Algul nuusutama sireleid siis tuhka
Nüüd süütul ilmel kõnnid mööda Süttid
mu vihast ja kuhtud siis tuhka
Ruttan edasi ja muigan vaikselt
Homme istutan su pähe sireleid
Läbitud on puhastusetuli Oled paikne
Nüüd taas võin nuusutada sind ja sireleid
sügaval alateadvuses
kaotasin endas kõik elava
kui purunesin kildudeks
eneseotsingutel sügaval
sümmeetrilises alateadvuses.
köiejupp mille sidusin
teisele poole kuristikku -
kus ühendas südant - hinge
tuultes õrn õõtsuv rippsild.
laiub põletav tühjusetult tühjus
aurab eilseks kaduva päeva tuhk.
kas veel sulanduda üheks... inimeseks
või olen kadunud öös ühes... igaveseks.
vaikus gehennas
ei ole minevikku
tulevikki kaotsis uduhõlmas
kruustangide vahel muljutud kolp
igavuse läte
saatuse vesi tööd ei künna
kui ees on tühi valus hing
oo laidate maha mu sälgatuse
matate soppidesse
millest isegi õhk läbi ei murra
aga keha mis hingega koostööd tegi
vaime tappis verd janunes kirikuid põletas
tema te rebite lõhki ja
toidate tähtedele
ja alles jääb vaid
hele lootus
olemise pisaraist
Kummardub kustunud lee üle hommik
Ärgates valu täis keha
Vaatan ma endasse – kõik ikka
sama
Enam midagi pole ju teha
Sõnad mu sees alles põlesid tuhaks...
Oi, kuidas karjuda tahaks...
Sõnatult, tundetult, hangub nüüd vahaks
Kõik, mida pidasin kalliks
Kuid ikka naeratan ja tõstan silmad
kuigi
jäänud vaid tuulised, sajused ilmad
Õnn üksinda nutab õue peal
Tal on allikasilmad...
eebenipuust torn
kangetes tumedates jõgedes
voolab unustuse tuhk
ta kannab kaugeid mälestusi
mõne aja-ruumi taguse ruumi
põrandale kraabitud laavas
see on laastav ootus
maailma eksimise ime ees
kannan ise raskeid sulgi
unustus on ainult tolm
kulunud praokilejäetud uks
ei oota et aastaid saaks tuhat
vajan üht eluaega vaid
ja sedagi on liiga palju
millele üldse mõelda
kui mitte mõelda sellele
kuidas mitte mõelda
õmblusteta ruumid kistakse tühjaks
rõõmutud näod pühitakse valgeks
aga et ükskord peaks tulema
mingisugune vabastav lõpp
see on tuhk
kadu
udu
vabastav l .....
Justkui Tuhkatriinu pidu
piilus aknast:
"Proov, mil lõpeb? küsis
"võte peale hakkab?"
Ja kui lõpuks kaadris oli -
parandada, muuta,
soovis duubel duubli järel
paremini suuta.
Kadus massistseeni ära
või siis tardus kaadris.
Staare kohale ja ära -
toodi üksikult ja paaris.
Taeva kõikekatvas kaares
nägi musti pilvi -
õlakehitusi, muigeid.
murelikke silmi.
Lõpuks taandus võtteplatsilt
paremale ära.
Kustusid prožektorid
ja glitterpuudri sära.
Justkui Tuhkatriinu peolt
ta lahkus kell kaksteist.
Teda rohkem või ka vähem
on igaühes meist.
27.01 .....
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
Teatriteemaline luuletus
Teatriskäik on imetore!
Seal on nõiad, printsid, lohed.
Otse sinu silme all
toimub tuhkatriinuball.
Lotte rändab unenäos,
Sööbik-Pisik hambavaos,
Väike nõid seal tarmukalt
nõiakunste harjutab.
Sipsik Kuu peal ära käib,
Pipi merehädas näib.
Karlsson aknalt lehvitab,
väikevenda tervitab.
Istun saalis, kaen ja vaen -
küll on teatris kõrged laed!
Just nõnda sinna mahubki
muinasjutumaailm!
märts 2023
Tõdemus
kui sa oled läinud läbi linna
seljas maotu moefopaa
võtnud sõna teemal
millest tuhkagi ei tea
Ihaldanud meest
kes sind eriti ei taha
müünud pandimajja
oma kulla maha
kimund bussijaama taga
kanget punast Westi
mõeldes kuidas sulle
liiga teha lasti
otsind lehekõdust taga
kadund hambakrooni
pärast pidu mille käigus
see sul lahti löödi
siis on tegelikult korras
siis on kõik ok
kuigi vahel ehk vaid tundub
et siiski pigem ei
Mis sul linnukene muret
Mis sul linnukene muret
siutsud säutsud
lendad keksid
vidistad ja laulad
oksakeselt oksale
päike paistab tuul on soe
Tänan küsimast
mis kosta mees
ehita uus pesa igal aastal
passi, et ei näeks kuhu
munavargad pojakratid
Röögi hääl ära
et mõni emane märkaks
no lapsed
aina karjuvad mu peale
korja tuhat tõuku noka kohta
korja korja korja
Jälgi et sind ei võtaks
kass ei kull
viu ei vares
tuhkur kotkas rebane
Talvel on nii külm
nii külm
toit on lume all
putukaid lihtsalt ei ole
päike ei soojenda
Nii külm
et teeme suure kallipalli
seesmised l .....
Tuhkatriinu kingad*
tuhkatriinu kingad,
mida mulle ulatati
jah, ma olen küürinud seda elu
piisavalt, et osaleda ballil
aitäh, aitäh, aitäh
kutsumast
maalilisse võlumaailma,
kus ma näen, et prints tuleb eesli
mitte hobusega
talutütreks tagasi
oma peenramaale
vagude vahele sibama
maasikaid korjama
ja rohima
rõõmsalt, krapsti
supsti, sapsti
et öösiti käia võluvatel ballidel
kui silmad sulen
ja umbne õhk
läbi toa valgub
nagu udune loor
unenäo ja tegelikkuse vahel
kes ulatas mulle need kingad
et arvas teadvat,
et mina just olen see koristaja,
kellel on potentsiaali maht .....
täna on luuletuste ja
kirjade põletamise päev
loodan et Sa ei kuule
leekide vuhinat
mis ahju suus tõuseb
kõrgele ei taha et
see mühisema
hakanud tuul
Su üles ärataks
hämmastun sõnade
heldusest mis on nõus
koos minuga põlema
kuidas kõik need
me pilgud ja ohked
suudlustest kuivad
ja märjad huuled sõnadesse
kord ära mahtusid
mõni peotäis tuhka
neist jääb nüüd maha
mõni katkine pilt
kevadeti valutavas mälus
Vestlusest isaga
kui te mu värsse
ja kirju kunagi põletama hakkate
visake tuhk õunapuude alla
nii nad ei pea lahkuma
oma aiast kus nad on
kasvanud ja õitsenud
peljanud öökülmi
liigset pakast jabur
olnud sirelite hõõgumisest
puhtevalguseni
kui pähe hakkab
öö juunis valges
*
ja enam pole tarvis sõnu
kui puhastustules hing
valge suitsuna tõuseb üles
elu hiigelsülest
saab valgusega üheks
Hommikul
igal hommikul
krapsad tikku
vett kallad potti
keetma hakkad
perele putru
unised lapsed Sina
seni paned riidesse
neil pead silud kiiresti
siis äkki maja on
nukker ja tühi
nagu pärast küünaldes
säranuid pühi
*
hall madal taevas
tuhkjas lumi jalge all
võta kinni mu kaelast
ära taluda meil tuleb
seegi otsatu talv
käes Sinu kootud kindad
kaela ümber Sinu pandud
sall
Testament
Elus tundma sain õisi ja okkaid,
sestap tuhk heitke roosipuu alla.
Ümberringi las kastehein lokkab
ja tee olgu tuultele valla.
Minu pärast ei ole teil nutta!
Kevadvihm peseb pisarad palgeilt.
Elu kiirelt on edasi ruttav,
te püsige kindlana jalgeil!
Andestage, kui tegin teil valu,
kui ei mõistnud elu helgemat poolt!
Vahel nähvatud sõnadel alust
ei olnud, aga nüüd tunnen hoolt.
Hingesopis las sügaval settib
Rõõm puhas me kooskäidud teest!
Tean, oli meil ilusaid hetki,
ma tänan teid, kallid, selle eest!