Sõnale tähed leiti 204 luuletust
Tuhmuvad tähed
Tuhmuvad tähed, nii kirkad.
Erksate aegade kurb vari.
Inimesed liig virkad,
ent ennast ei hari.
Et näidata oma võimu,
rajasid postid, mis vargsi,
võtavad aina tähtedelt lõivu,
varsti tuled kinni plaksti.
Peagi pole enam tähti,
siis tuhmub ka minevik,
mil neid samu tähti nähti.
Jääb vaid lavasoojendav videvik,
kellele järgneb pime vaikus,
tabav hiline kahetsuse rõskus.
Tuhmunud tähed, nüüd nähtamatud.
Vahel siiski vaatama satud,
neid tähti, mis olematud,
lootes ehk üks sisselülitatud.
Süütab tähed
Siis, kui mina tuttu lähen,
süütab taevas kuu ja tähed!
Tuul on vaikselt suikund unne,
aga põues tuksleb tunne...
Siis kui ihu miskit ihkab,
ooteaega pikka vihkab,
tahaks minna kähku tuttu,
et homne saabuks kätte ruttu...
Aeg siis liigub sinna poole,
et täidaks lõpuks minu soove!
Siis kui mina voodi lähen,
süütab taevas kuu ja tähed!
Musile by Iti 23.11.13
Vastus T.T.-lt
Tere mu väike Laululind,
on taas hommik ja ihkan sind.
Taevas alles on kuu ja tähed.
Need me saatjad meie teel,
siis on rõõmus meie meel.
Suudlen ja kallistan
.....
Öine tähistaevas
Öises taevas on miljoneid säravaid tähti,
iga täht peidab endas kindla õnnemärgi,
arvan, et kui väga tahta saavutada eesmärki,
tasub kindlasti sammuda erksate tähtede järgi.
Tähed ei ole lihtsalt säravad täpid taevas,
tähed on kauneimad aarded kosmose laegas,
muutes kosmose müstiliseimaks paigaks
ja olles öist taevast kaunistavaks vaibaks.
Tähtedes peitub tundmatu võlu…
Ehk peitub neis ka mõni kindel sõnum
või äkki unistuste täituminegi neist sõltub?
Soojal suveööl neid vaadata on mõnus,
tähtkujude avastamine omamoodi lõbus,
võib olla sünnibki .....
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Õpetajale
Raamatu avan – see ongi algus
Ridasid veerib mu nimetissõrm
Lehekülg edasi – kasvabki julgus
Võtta ette ka suurem vorm
Mõte kui kaob – kes aidata võib
Kelle käest haarata abistav õng
Vaja nüüd leida – see õige lõim
Juhuks kui katkeb mu mõttelõng
Natuke kardan – ja lähengi närvi
Jooni kui täheks ma kokku vean
Kes võiks tulla – aitaks mind järgi
Asjast ehk veidike rohkem teab
Vahel on teisiti – mõnigi kord
Tuuseldan ringi kui tulekera
Eksimus tuleb – see ongi norm’
Juurde saan uue tarkusetera
Tunne on kindel – pilgu kui leiad
Puudut .....
Iga kord kui mööda lähed
pööran pilgu maha.
Tean, et Sinu kohal säravad vaid tähed.
Kergelt kannad välja sametise kleidi.
Oled jätnud paljaks
ainult põlved veidi.
Ja kui ongi kõrgel päike
tähele ehk paned
positiivset laengut lahendamas äike.
Vaimusilmas näen kuis supled lillemeres.
Tundeid palju sees on
minu lihtsas “teres”.
Igatsus
Suvekuumad ööd on läinud,
taevas pilvine.
Tähesära täitnud armastuse kannud,
õnn löönud õitsele.
Kuldne vili põllul lokkab,
sooja keiba küllalt saab.
Sügisele võim on antud,
kostitada tervet maad.
Vaba taeva all linnuparved,
ei nemad murest tea.
Elu tiirleb meie ümber,
kunagi lahkuma peab.
Kuuvalge öö
Sa vaata kallim, kuidas kuu särab,
sel vaiksel pimedal ööl.
Ja tähti pillutab tähistaevas,
süda nii armunult, armunult lööb.
Kuu naeratab meile
ja pimedust pole
ei ole meil lootusetust hingede peal.
Olla koos lõpmata, lõpmata tore,
armutuluke vilkumas silmade sees.
Sa kuula kallim seda öö ohet,
mis armunutele nii tuttavlik on.
Kas mäletad aega, mil üheks saime
ühel ilusal, ilusal kuuvalgel ööl.
Sa oled igavene
Sinu silmis helgivad tähed –
nii säravad ja valged.
Need pajatavad lugusid,
joonistades juurde fantastilisi pilte
ja luues ennenägematuid filme.
Näitamaks Sind
ja ainult Sind. Näitamaks,
et sa oled inimene,
kes kord elanud.
Näitamaks, et kõik, mis on Sina
on igavene,(Ma loodan, et Sa oled igavene)
nõnda nagu on need tähed,
mis helgivad nii tähelepanu püüdvalt
Sinu silmis.
Näitamaks, et sa oled alatiseks
raiutud kosmose kividesse,
et ka tulevased põlvkonnad
saaksid näha seda ilu,
mis oled Sina.
Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb -
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad
ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud ko .....
Taevale loodud
Olen mureta mure,
mis eksleb pilvedes.
Otsib oma kohta
ning üles seda ei leia.
Olen kartmatu
kuid kardan lahkuda.
Kardan su silmi,
kui näed, et tahan minna.
Proovin leppida endaga
kuid tean, et sina seda ei tee.
Tean, et tahad tagasi mind tuua,
aga palun kuula mind tasa.
Olen kui taevale loodud,
vii mind tähtedeni.