Sõnale tänu leiti 617 luuletust
Tänu
Ei jõudnud tänu avaldada
et tutvustasid mulle
allilma koridore
kosmilisi maailmu milles
seigelda silmad pärani
ärkvel olles
ööd, mis olid täis
tehnilisi liialdusi
ja õhk oli paks testoseroonist
hõngu on
ka Aladdin sai oma vaiba,
et lennata kallima juurde
kuulvalgel ööl
Aga sa pole mu kallim
ega sultan
oled mu südame teine pool
mu südamesõbra analoog
ilma digitaliseerimata
perfokaartidele kirjutatud read
ilma hoolimata, et doktor
võiks kirjutada valeretsepti
coca-cola, fanta, sprite
telli, mis soovid:
olid alati minu mõdu
Tuhat tänu korraga
Minu emal pilk on range,
aga süda on tal hea,
pilk on sellepärast range,
et ma elust pettuma ei peaks.
Ema suunajaks mul olnud,
kõigil eluradadel,
hoidnud ära pahandused,
teismeeas, kui olin veel
ja veri soontes aina kees.
Ema targad õpetused,
meeles mul on ikka veel,
kannatlikuks jäämise kuntsti,
tsipa juurde õpiks veel.
Ema, Sa mu õpetaja,
Sa mu elutee rajaja,
Suured õnnitlused Sulle!
Tuhat tänu korraga!
see pole luuletus, vaid tänu
Lembit!
Ma olen väga tänulik, Sulle, nende imeliste värsside eest. Oled andnud mullegi julgust olla avatum ja helgem. Olgugi, et tajun: oled pidanud välja tulema sellisest mustast august, mille ära talumine ja üle elamine nõuab aastaid.
Su viimane luuletus annab tunnistust sellest, et oled lastekodus oma lapsepõlve ja poisiea pidanud elama. Tean pisut, mida see tähendab.
Su värssidesse võib armuda. Aga ma ei tee seda. Ei luba seda endale. Kui oleksin noorem ja vaba, poleks armumisest ilmselt pääsu. Nüüd aga olen väga rõõmus, et saan Sinuga luuletuste abil kohtuda.
.....
Tänu Kõige vägevamale
Jalad vajunud pehmes liivas, tänu kõige vägevamale,
selles ma seisan!
Viimaks vaba, olema vaba, vihmast mõistsin, et vaid kalla,
suunda võtmata mööda põski alla, ja nõnda ma kirjutan,
ilma teadvuseta, ainult seal kus ennast olen eirand,
et leida mida ego kõigi eest ära suutnud peita,
vabanenud, vaevatud vetest mil triivides ennast petnud,
Taeva isa üles leidnud, tema auks kõik mu salmid on tehtud,
nõnda kaunilt mu elu vestnud, uhkusest ma keeldun,
kui kõik voolab alla mäge, enam ei tunne ennast neetult,
kõige ilu vaadeldes, südame valmis tagus pikse haamer sees,
t .....
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?
Tänu Inspiratsiooni Eest
Kas ma näen välja kui mõtete lugeja?;
Kas kuulad vaid siis kui persse pean pugema;
Kas arvad, et meeste seas ei nuteta?
Või usud, et me peaksime olema kuulekad;
Kes on see ketis peni? Kes terve elu;
Vaid pere on teenind? Kes küll tekitab
Mehe südames ja peas keerist?
Ja siis kui saab kõik ütleb; enam ei meeldi?
Kus kohta ma peaksin minema?
Kui olen samuti inimene kardan ma pimedat;
Te olete enneolematult kaunid;
Nii hingelt mõistuselt; kuid kaugeltki mitte valmis;
See oled sina naine kes teeb poisist mehe;
Ja vaid andestades ta eksimusi oled ehe;
Truu ja mitte enesekes .....
Tänu...
Sinu lähedust on tunda kaugelt,
naudin möödun'd hetke malbelt,
hoidsime me ümbert õrnalt,
justkui oleksid sa veel mu kõrval.
Tunnen huulte vastu tuuli,
suudleks hoopis sinu huuli...,
suudlustega ma kataks
kogu su ihu ja hinge,
suudlus, see mõjub
ja me kehadest kaob pinge.
Tahaks sama vastu anda,
tugevalt sind emmata,
andesta, et ma ei oska
nõnda hästi vastata.
Jah, mul oli hea... Su lähedus on hea...
Mul meeldib kui mind puudutad,
see mind hullult erutab.
Raske on see, sest tahaks veel ja veel...
JESS, SOE NÄDAL!!!
Adijöö, vihm, saadi sinust lahti
august see nädal kaunis
polnud vaja saastaga enam mahti
suvi suvena, on tagasi äris;
ning täna oli üle 25 kraadi
omapära sai viimati pidada juuniks
viimane suvekuu on iselaadi
saab tagasi rannas pruuniks;
ilmataat tassis kah kuumuse üles
mille meilt juuliks röövis
miks küll aastaajaga ta eksles
lahkuda välismaale mõnedele pälvis;
nüüd viskan maha rannalina
ei tea sügisest midagi
olen rahul nüüd ilmaga mina
lapsed ei tea koolist sittagi;
jäätist ostsime ja kaldal kõndisime
rannajalka on täies hoos
piigasi ja laev .....
Südamest õnnelik
Jälle on kevad...
Memmed ja emad
töötavad põllul ja aias...
Lapsed need laiali
elude vagudes,
ilma peal
suures ja laias...
Jälle on päev -
emade päev -
võtta üks tõsine hetk...
Olla vaid tänulik,
südamest õnnelik,
et ette sai võetud
see retk...
/Mari*Uri/
Ma tänan neid
Mil ma pean pühi
on neid, kes veel tööl
kohustuste tase pole tühi
tegutsevad päeval ja ööl;
ma tänan neid
kõiki võõrad ja kohalikud
nad serveerivad meid
et oleksid pühad võimalikud;
päästetöölised, ettevõtjad
kokad, poepidajad
ürituste korraldajad
ehitajad ja heategijad;
laotöölised, meisterdajad
kelnerid, juristid,
koristajad, raamatupidajad
õuetöölised ja artistid;
teie terviseks tõstan
pitsi glögi kõrgele
nende sõnadega kaasa elan
olete kallid meile kõigile
Vanaema, kaunishing
Mu vanaema,
kaunishing,
jäi vanaduse varju.
Temast jäänud tühjusega
tänini ei harju.
See oli juba ammu,
kui hea mälestus ta mattis,
lillepärja valgusega
igatsuse kattis.
Siiski mäletan ta samme,
toovaid trepist üles,
tasakesi tatsudes,
käes toidukott ja
süles
armastus, mis mulle tõi
ta soojuse ja hoole...
Vanaema kallis,
täna
naeratan Su poole.
/Mari*Uri/
Vaba meie maa ...
Püha isamaa kaunis sa tema poole kummarda,
ta ilu silm ei hoomata suuda, süda õnne taluda.
Kuis armastad maad , laineid rannal vahuseid,
vaba jälle Eesti rahvas , elanud siin - sajandeid.
Käi läbi võõrad riigid, rajad saad järgi mõtelda,
kas leiad koha ilma peal, kus hing võib õitseda.
Lähim meile , hälli hoidnud , armas sünnimaa,
ema keeles rahvas laulab tänu sulle kodumaa.
Hansi!!!
Lemmikloom
Mul on jumalaga suhe,
täitsa omamoodi:
vahel annab tarka nõu,
vahel saadab poodi.
Kui ma hetkeks paika jään,
ei enam ringi tuula -
ütleb mulle: tubli tots,
istu, lama, kuula!
Kirjutan siis mõned read,
mis juhatab ta mulle...
Täna, armas sõber, tead -
edastan need sulle!
/Mari*Uri/
Ema
Ema, miks mu karjeid sa ei kuule,
või kuulda sa ei taha?
Miks lased tänusõnad tuulde,
mind jätad seljataha?
Nii külmalt ütled ''Tere''
ja külmemalt ''Head aega''.
Kas me polegi siis pere,
või mina raiskan aega?
Ma palju pole palunud,
vaid hellust, mõistmist, hoolt.
Ka armu olen anunud,
sa vaid näitad kurja poolt.
Kas üldse korda lähevad,
sul minu tunded, soovid?
Või väärin tõesti vähem ma,
et kuulda sõna ''hoolin''?
Ma suureks olen saanud
ilma ema õlata,
kodust kaugeks olen jäänud,
üksi hakkand' elama.
Südames ma loodan veel,
et mõistad .....
Luuletajale
Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –
nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?
Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…
Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.
(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)
/Mari*Uri/
Suvi ja sügis. Nüüd talv.
Vaata, sügis, kui saabub taas talv,
Siis meenutan sumedaid õhtuid,
mil udus ma teeradu leidsin.
Olen ärevil, kui neid sealt siis otsin
oh, ei – ma pole õnnetu,
et need hoolega lumme sa peitsid.
Kui mõnda siiski ma märkama peaks, siis
Annan sul kindlasti teada.
Ja kui siis veel eriti hästi meil veaks,
Sulle külla end jälle sean ma.
Vaata, sügis, ehkki talv mulle nüüd väga meeldib,
Ei unusta iial su ilu.
Olid sina ju see, kes mind suvestki trööstis
ja võlgnen sul ilmatu tänu!
