Eluringis elemendid - kevad, sügis, talv, päevalindi suvepildid, mälu varasalv... Kesse kuuleb, kesse näeb elujuhtme sisse? Tuli, vesi, maa ja õhk hingab eetrit sisse. /Mari*Uri/
Kaasa tunne kaugelt, voolu viskumata, alla laskumata, köisi kiskumata... Muidu oled ise, kes ei adu, hooli... Endast. Pole abi, vahetades pooli... /Mari*Uri/
Kui sinus igatsus ja kurbus sees on korraga, siis tunned end ühtäkki tuimana, ei olegi enam pisaraid, mida valada, oled kui kuivanud jõesäng, vooluta...
ülalt alla päevi nüüd päike muudkui voolab muld saaks soojaks põld elu loojaks nii helde kõik muud midagi ei soovi meel see kestaks ainult veel
nii hea on tunda kuis päiksest päeva õhtuni voolav kuldne valgus saab sinus elu vastu üleni helluseks ammu unund lembuseks otsatuks helduseks
ka siis kui mind enam ei ole voolama jääb jõgi lehtib mets koltub kasel leht on teistest kirkam mõni hetk mis ise teab kuhu ees veel tal retk
Mitte millestki voolab hinge sisse kerge tunne. Rahu magab südamesopi sees. Justkui purjakil ennast ma tunnen, selles tundes võiks elada veel ja veel ja veel...
sügis tuleb veri voolab paks lits mu vannis roomab
mõistmatu igatsus, ootus kelleks ma küll moondun kuid kas on üldse lootust minna vastu voolu, kui ei tunne ma enam end
Tohutu laviin kurbust vajub, vajub voolates tasa, läbi eha, pimeduses ja valus, sinna, kus leidub armastust ja ilu, tahtetute ennastsüüdistavaid õnnetuid karjeid.
Laulupeo rongkäik liigub rõõmu poole- Ilus ilm jääb Taevaisa hoolde- Kogu ilmarahva veri voolab südamesoonde-
Palju pisaraid on veel merre voolamata, kahjuks on neile juba rajatud teed.
Mis saab siis, kui kuivavad jõed ja pisaraid enam ei voola? Valged valed ja mustad tõed hingekõrbes kajavad loona
Rukkilille põld on kui sinetav meri Sinine taevas on valgete pilvetupsudega segi Mõtted voolavad kui ojake vaikse jõesängi poole Kas võtaksid mu südame enda hoolde?
Ära nuta,ära nuta, lõpeta see pisarate vool. Ära nuta,ära nuta, läbi käia tuleb elukool. Pisar pühi oma palgelt,vaata õues juba valge, Õnnest alati saab pool...
Nii palju taevas on pisaraid maha sadanud lompideks muutunud jõgedeks, järvedeks kasvanud soolasesse merre voolanud
Nii ilus on mõtete vaade, kui silmad kinni pigistan, sind püha mets seal tervitab ja kutsub enda sisse, siis suurt rahu tunnen voolavat oma enda südame sisse.
Üht naeratust ma täna vajan Ühtainust lilleõiekest Siis oleks päev mul täna särav Rõõmu voolaks südamest.
öös jõgi voolab männi okste vahel tähe valgus kui palju kordi see mu hetke hoovand olnud lähedal nii kaugel