Sõnale õis leiti 1372 luuletust
Õis
Ükski õis ei ole sama,
kipud vahel unustama,
looma seoseid õite vahel,
see on lihtsalt mõtteahel.
Igal õiel oma süda,
mille jaoks on vaja luba,
õielehel oma kuju,
oma arvamus ja tuju.
Õis see õitseb helluses,
hõljub tuule kerguses,
särab siis, kui teda Sa
kastad ainult õnnega.
- Tarmo Selter -
2023
Säravaim õis
Oled see ikka sina,
kes oli mu säravaim õis,
mis igal kevadel sala
mu südamel õitsele lõi
Sind enam ei tunne ära,
kui polekski kevadet,
õis südames närtsinud ära
mul valus on südamel
Anname lootusel aega,
äratada närtsinud õis,
et võiksid olla ikka,
minu südame säravaim õis!
Lootuse õis
Ei olnudki,
saanudki olla
olevast parem.
Kas õigustus,
lohutus,
käegalöök,
andestus see...
Ei tulnudki,
võinudki tulla
kõik saabunu
varem.
On treppidest, astmetest,
tõusudest,
ootustest tee.
Päev päeva kõrval
loob mõtete jada
me palved.
Roosikrants täiustub,
moodustub pühade
kee.
Keegi me sisimas
öödeski
pidevalt valvel...
Kuni saab sideme-sillaks
armastus
üle maade ja vee.
/Mari*Uri/
Õis
Üks õis on mõeldud Sinule
mis sõnadest on loodud,
sel pole oma kuju veel,
on Sinu meeltest kootud,
tujudest ja tunnetest -
need õielehed ongi
ilusatest hetkedest,
mis Sina mulle toodki...
Õie süda oled Sina,
armas soe ja hell,
vahest tahad tujutseda,
näitad tundeid küll,
see ju teebki Sinust selle
kes Sa oled, naine,
nii moodustadki lille õie -
kauni, ebamaise...
Õis, mis Sulle tuua tahan,
hoopiski on minule
Sinu näol, kes õrn ja vaba,
suured tänud Sinule...
T. S.
ekstaas
me teineteise jaoks paremad olla lubame,
alles olin üksik õis, mis ei mahtunud vaasi.
nüüd sinu kaisus mul olla on nii hubane,
sulan sinuga ühte, kui mind viinud sa ekstaasi.
sind südamest armastan,
tänu sinule uut maailma avastan,
vahel kardan öelda seda välja,
su armastuseta sureksin ma nälga.
kui vaatan sind, kas mind näed sa?
kui räägin, kas mind kuuled?
püüan sind oma varju eest säästa,
sest mu mured, need on liiga suured.
Äike
On mustad pilved pisarais
ja välgud löövad tantsu,
kärgatusi kajamas
on pilve vahelt vastu.
Loodus mattub rohelusse,
värskust saavad nõlvad,
öödes pilvepimedusse
puudeladvad kaovad.
Kuivast liivast tõusmas lill
on päikesele vastu,
rohelust näeb kõikjal silm,
pilv taamale nüüd laskub.
- Tarmo Selter -
2023
Lill
Lill see õitseb vaikimisi,
särab päikse poole,
kaunistamaks lillelisi,
iluks lillesoole.
Ära lille kohe nopi,
las ta õitseb edasi,
loodust armastama õpi,
tea, et saab ka sedasi -
meelde jätad emotsiooni,
imelise mõtte,
võtad pildiaparaadi,
teedki ülesvõtte.
Õis see õitseb õue peal,
on peegliks päikesele,
luues ilu suurele ja
sära väikesele...
- Tarmo Selter -
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
müürilill
kas ma olen müürilill
valedele toeks
kes su lossiaias
sajatuhandeni loeks
ootaks kuni
postitantsu-preilid
ära kaed
püherdad kõik põrandad
lupjad lõbulaed
tahad – avan sulle
õie elu saladusi
kaetud köiearmid
kiviseina palavusi
pindudega paistetanud
kohmetanud käsi
oma ilu eest
mis iial
võitlemast ei väsi
viitan sulle kohta
kus ma eile murdusin
kõveraks ja kägarasse
pooleks kurdusin
kuid ei näita
napi silmapiiri
ainsat ust
mille kaudu
ühel päeval
kohtan võimalust
Sanya
Värvililleline keeleliigutus
Päikselises ilmas kannan musta -
vihmas hoopis mitmevärvilist...
Poest saab igat sorti rõivaid osta -
ärme näita nägu närvilist!
Looduses pastellilikud toonid -
harva kohtab silmatorkavat...
Seda kaunimad on õiekroonid!
Vaid sügisel näeb meelisorkavat.
Talve taustal iga laik on ilus -
soojalgi on oma sulnis värv...
Varjudelgi - valguses ja vilus -
ära puhkab küllastunud närv.
Päikesega armastan ma musta,
pilvisega mitmevärvilist...
Värvililleliselt kõigi eest võin kosta -
sullegi peaks punast tooma vist!
<3
/Mari*Uri/
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/
Kevad tuleb!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Talve valge ukse suleb,
tõmbab õied mullast välja,
kaotab linnukeste nälja.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Enam pole päikse muret:
võtab appi pikad päevad -
inimesed rõõmsaks lä'evad!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Varsti kohal kaunid kured,
peagi vulisemas veed
ja läbitavad sopateed.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Iga kana pühaks muneb,
paju lubab tibud õue,
värviline moes on nõue!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Sõber jälle külla tuleb:
süda peos ja kaardi peal -
ning terve aasta püsib seal!
/Mari*Uri/
