Taas jäänud ma mõtetega üksi, kärarikkad peod ja sumin läinud peast. Siiski vaikust rohkem otsin, ja armastavat südant head.
Armastus on valu mida enam ma ei talu Sõprustki ei enam palu üksi mina ja mu valu Järgi jääb must vererida südamest mul lekib seda Hingeski käib tuumasõda IKKA ARMASTAN VEEL TEDA.
Need kellega meeleldi jagaksid end ei tule kui kutsud ei tule kui palud Nood kes ei sobi kuid reeglina talud neid sa ei kutsu aga nad tulevad üksikult kambaga algavad südamevalud
Täna üksildane olen-, kõikide teiste inimeste seas. Üksik olla on ehk parem, siis vähem ohkeid tuleb reast.
Viimaseid õisi ma nopin üksiku nurme peal Liblikas lendu tõusis hingele lähedal Päikene üksiku kiire saatis südamel Elu on paganama kiire siin sinise taeva all
Kajakal noka vahel kalake Kus on minu palake?
Üksik rohulibleke õrnalt puhub tuuleke Kuskil siutsub linnuke nii kurb,nii kurb on meeleke
Друзья - это под предлогом, Счастье, делимое пополам, Одиночество - счастье соло, Никому без спроса не отдам!
hämaruses lumi valge kuskil kaugel üksik koera hauge lume all põld männil raskest lumest rippu oksad ära sellest ohka sinuski kõik pärast tuisku raugeb
üksiku varese lennulegi tühjaks jäänud taeva all vaatad nüüd juba järele veel lainetes õõtsuvale järvele vees eha värvele
taeva alt hanedki läinud nii tühjaks kõik on jäänud lume all teeäärsed koltunud kased harva kõikuval oksal üksiku varese kraaksatus valjult alla pääseb
mets värvub vihma krabin vaikuse lõhub üksinda õhus
Sügisesed imelised hetked, mis nii värvilised, imeilusad, kaunid päevad, üksildased retked, lehed tuulemängus keerlevad... - Tarmo Selter - 2023
paat taevas kallas vees jalgupidi pilliroog kuis kõiksus seda valvab kiivalt hoiab koos ära lähen rootsiitsitaja ärevalt ootab ta üksi saaks jääda pesa ning järve eha värvega
tähevalguses, aknaserval üksi, taevast lummuses loojub silmist ilu, peegelpilt ja killud, olevik ja hirmud, verest tühjaks tilgun
loobumine ajast, kurbmõtetest, kus sajab uppumatu vaev, üksildus ja raev kuhu minema pean, et keegi siin, mind veel vajaks?
Üksi olek on imepikk Üksi olla on imelik.
Kiilid tantsisid vesiroosidel, konnad krooksusid kaugemal, udu tiigi ümbrust kattis, ritsikas kiikus kõrre peal, hinges pesitses selline vaikus, et lausa hirm tuli peale seal.
üksilduse karjet keegi ei oska kuulda üksilduse pisaraid keegi ei oska näha üksilduse tühjust keegi ei oska täita ma anun sind, palun aita!
