Sõnale aare leiti 381 luuletust
Kalleim aare
Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.
Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.
Ja need haisevad
Töö juures kõht koriseb
ja saab vähe sitale
nii mu pahameel möriseb
et oleks pääsetee kannatanule;
peeretada on ohtlik
tulla nii hilja võib sitt
olukord on tontlik
mõtlen: "Oh sa vitt...";
pärast tööd kodus viskan
trussad mõtlemata maha
õhtut edasi jätkan
aga sellega tegin mainele paha;
sest laupäeval, kui pesu sorteerida
ema kõike duširuumis uurinud
äkki sai observeerida
et olen ikkagi alukaid roojanud;
ja sellest pruunist laigust ei näe läbi
nüüd emal on silmad vees
sest tal on häbi
et täisealine poeg on kakatriibumees;
andsin .....
Peipsi ääres
Ma jätsin oma jälje Peipsi randa
kui vesi soovib võtku enda kanda
Ma jätsin oma pilgu laineliiva
eks tule tuul kui tahad sealt ta hiiva
Ma hinge jätsin karbiklibukalda
vihm uhub- aegu oodata ei malda
Ma jätsin ennast roo ja rüsi vangi
nii keeruliselt lihtne Peipsi ongi
Ma armastasin tartlast
Kui Tammsaare kirjutas "Ma armastan sakslast",
siis mina ütlen, et täna ma armastan tartlast!
Ei sa ei mõista, ma armastan sind ju ka aga täna
täna...ma armastan kõiki...ma armastan kõike!
Sa ei saa aru! Ma pole kõigile! Ma olegi kõik!
Peegeldus sinust ja temast ja neist kõigist!
Aga sina ei saa aru, sina tahad ühte ja tõelist,
Sa tahad olla Päike, kõik või ei midagi!
Minu süda ja hing kuuluvad aga kõigile!
Aga sina ei saa aru...
Mine siis üle betoonsilla ja vaata kõrgelt mu poole kui Kuu,
Kas nüüd tunned kuidas on olla mina?
Kas kõik pole mitte kaunis?
.....
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
Tädi Sofia sai õndsaks
Perenaine tahab tagasi neitsilikkust
et muuta ära seda tüütust
milleks saanud tema elu
saatus kohtleb teda nagu lelu;
kas tõesti on ta neatud?
hukatusse olemasolu seatud
sellele saaks vastata Taevaisa
soov teda näha on visa;
kirikukellad helisevad pühadel
seal moraalitase kõrge õndsatel
Sofia mõtles, et hakkaks nunnaks
ja oma kohustused põrgu saadaks;
olla ema ja lesk, adjöö
see on kõige nõmedam töö
nüüd pojad omaette jätab
Jumalakotta rahus tõttab;
seal peldikupotil istus
lunastaja Jeesus Kristus
ootas ära junni
mil näppis oma munni;
lõhn .....
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
Suitsupääsuke
Olen suitsupääsuke, kes
sinatava taeva niidul
mustavast mullast sündinud, valguse valgest
palest üles
sirgunud.
Olen rohtus paekiviaed Saaremaal, mida
ei murenda ka rõhuv aeg, võin
olla
ka
rukkilill vaasis, ka siis
tummim elujoon on, laulmast kunagi
hümni teeskle
selle sõnad
uhkelt välja suust too
ja
kõikjal, kus
käid
sini-must-valge lipp, enda
järel lehvima
koo.
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
Täna nägin ma Eestimaad
Täna nägin ma Eestimaad,
maanteel igiliikureid,
käisin ära Ida-Virumaal,
nägin kiiruskaameraid,
peaaegu politseipatrulliga
võidu sõitsin Lääne-Virumaal,
buumer rullis nokaga
ette sõitis risti peal,
lõpuks närve puhata
sain Kõrkkülas mere ääres seal.
- Tarmo Selter -
2024
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
Saatanlik vabadus....
Tunnen vabadust, tulla ja minna…
Võiksin olla nii lind kui kala…
Ja vahest saata kõik otseteed sinna…
Kuhu isegi keiser käib jala…..
Linnuna lendaksin üle taeva….
Vaid tähed mul näitaksid teed..
Poleks muresid….ühtegi vaeva…
Silmis ookeani sinavad veed
Ujuksin kalana lihtsalt ära
Kõrvus kõlamas saatanlik hõik….
Taevakaarel on piltilus värav
Mille taga kord kohtume kõik…
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Kuum limonaad
Ükskord ei saanud ma vetsu
pk klassiga ekskursioonil tallinas
öövalve ei jaga matsu
et lapsi on ööselgi vetsus käimas;
passib keegi bürrokraat
kuri onu laua taga
äkki lõhkeb ta nagu kranaat
et mittekeegi maga;
rihm tuli sahtlist välja
laksatas vastu lauda
kui juba on nii hilja
pm. võib püksi kuseda;
minulgi põis lõhkeb
haaran tühja pudeli
tilli ots kaelas põikleb
alla kostub kusemisheli;
hommikul, kui proovile läksime
laulukaare alla klassiga
oma asjad laiali jätsime
tuli vaatama onu, kui miskit viga;
et mõni 8-9 aastane illegaalseid
aineid jub .....
Justkui Tuhkatriinu pidu
piilus aknast:
"Proov, mil lõpeb? küsis
"võte peale hakkab?"
Ja kui lõpuks kaadris oli -
parandada, muuta,
soovis duubel duubli järel
paremini suuta.
Kadus massistseeni ära
või siis tardus kaadris.
Staare kohale ja ära -
toodi üksikult ja paaris.
Taeva kõikekatvas kaares
nägi musti pilvi -
õlakehitusi, muigeid.
murelikke silmi.
Lõpuks taandus võtteplatsilt
paremale ära.
Kustusid prožektorid
ja glitterpuudri sära.
Justkui Tuhkatriinu peolt
ta lahkus kell kaksteist.
Teda rohkem või ka vähem
on igaühes meist.
27.01 .....
