Sõnale aasad leiti 21 luuletust
Kodu
Oma kodunurmest ja koduaasast
ma ei väsi,
ikka tulen siia, vaatama,
kuis käib käsi.
Mustendavad põlluviirud,
vagusid täis maa,
kolletunud kasepuud,
mälestusi täis elavnev pea.
Siin vaikus on nii valus,.
annab tunda hinge peal-,
kuid ükskord ärkab ellu uuesti see maa
ja valu tundma süda, iialgi ei pea.
Kevadetunne
Kevadel on päike ilus,
meie aia ära silus.
Kevad annab kuldse läike,
taevas särab kuldne päike.
Kevad, kevad juba käes
ning linnud juba laulavad suures väes.
Kõik on nii ilus ka,
see on, kui muinasjutumaa.
Rohelised aasad nüüd kõik
ning lume ajast on lõpp.
Nüüd on ainult päike, päike.
Olen alles jube väike.
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Kevade süda
Juba rohetavad aasad,
põllud vabanenud lumekoorma alt,
ojad vulisevad kaasa
linnulaulule, mis pilvis üleval.
Sooja vihma kallab,
päike naeratab,
mesimumm kannuga tõttab,
lilleõis magusalt lõhnab.
Liblikas kollases kleidis,
õhus õrnas lepadriinu kõrtmööda ennast,
ülesse venitab.
Puudeladvus tuul mängib kannelt,
pungad puudel puhkevad,
kasepuu tasakesi mahla
endast välja nõristab.
Lehti väristavad haavapuud,
neil suur on rõõm kevadkuust,
paranevad ka kõik südame haavad,
lehtima löövad soovide puud.
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Sügis meie keskel
Sügis tuli rõõmsal meelel
nüüd ta ongi meie keskel
hõlma all ja lehtedes
halli värvi pilvedes
Sügis kinnitanud kanda
põldudel ja aasadel
metsasülle peitnud enda
puraviku mütsi alt piiludes
Sügis aedupidi hiilib
lookas õunapuid patsutab
marjapõõsastes teeb ringi
midagi seal küpsetab
Sügis rukki-ja nisupõldudel
kulda kühveldab
viljaveski rattale hoogu juurde lisab,
et see ööd ja päevad jahvataks,
kogu ilm et küllalt saaks.
Kevade ilu ja võlu
Kõik teed on kevadele valla,
päike taevast kiiri kallab,
rohetavad metsad, aasad,
vulisevad kevadveed.
Linnud pesal askeldavad,
igal oma kaaslane-,
paariline armsake,
pesas väike munake.
Nukkumise aeg sai läbi,
liblikatel kaunitel...
Suur on sündimise vägi,
imekaunil kevadel.
Lillenupud avanevad,
õiteilu kõikjal näed,
puudel pungad pakatavad,
mahla tüved nõristavad.
Emadepäevagi kevade
on kinkinud kallitel' emadel!
Jõululauakõne
Elus ei tulegi midagi rohkem
kui armastus.
Järgmised jõulud, järgmine hommik
ja rahustav öö.
Järgmine õpipäev, vaheaeg,
vahepeal mure ja rõõmud...
Järgmised plaanid,
järgmine püha ja
asine töö.
Elus ei olegi midagi rohkem
kui armastus.
Tunne - või mõte, või taju või
mõnikord südamesoov.
Kallistus, sõnum, või kõne
või kohtumishetk...
Millal saab üheks ja kokku
su maailm,
tervikuks pool.
Elus ei olegi,
tulegi
midagi rohkem kui armastus.
Sina ja mina - ja meie
ja teie ja nemad...
Kõige armsamad tuttavad,
naabrid ja sõbrad,
vanavanemad, p .....
Mälestuste radadel
Ojake end kinni katnud
jääkaanega,
vulisema hakkab jälle,
Sooja päiksekiirega.
Pehme lumetekk
on katteks,
põllul,aasadel,
pekitükk on ära külmund,
rasvatihastel.
Teeveeres üksik talu,
aknad pimedad,
ei ühte jälge,sõidurada,
pole nähtaval.
Vana vares aiapostil
sulgi kohendab,
pakane ei ole teda
ära näpistand.
Tõmban kaelast
sooja salli,
kuum on südamel,
linnakärast olen eemal
täna kaua veel.
Luulepaelad
Luulepaelad köidaksin kõik ühte,
üheks pikaks palmikuks,
palmik lendab pilvedesse,
luule tema järele,
nurmedele,aasadele,
luule tema järele,
tuulele teeb tuule alla,
luule tema järele,
laskub mere sügavusse,tõuseb laineharjale,
luule tema järele,
maandub minu südamesse,
luule tema järele,
nutab,naerab,ohib,oigab,palub
luule tema järele,
palmikusse köidetuna ,ei ta jäta
rahule.
Luulepalmik tahab vabaks,
vabaduses hõisata,
sahtlipõhjast välja saada,
piire tundmata,
ei nüüd kokku saakski köita teda
enam,kui siis,-ainult iseendaga.
.....
metsamajake
põgeneme eemale nädalavahetuseks linnakärast
kaugele vihmastest ja sombustest sügisilmadest
pakime kohvrid... sõidame kaugele siit ära
pimeduses helkimas vaid autotulede silmad.
pool tunnikest jäänud kui tuleb keerata
tuttav on see liivast auklik teerajake
rohtu kasvanud läbi metsa looklev rada
üle künka.. juba paistab armas majake.
avades ukse tungib ninna hubane lõhn
nurgas seisab väikene kollane pliit
soojaks muutub seda küttes toas õhk
prõksub südantliigutavalt elus tuli.
valmistad tassi aurava piparmünditee
voodisse kerra teki alla poed pärast
ka .....
Aastaajad
On loodus parim kunstnik
tal alati head ideed
igapäev uued pildid
ta kõikjale teeb
on loodusel maitset, jõudu ja tahet
luua kauneid pilte
pidamata vahet
ta käes on parim materjal
ja kaunim kunstimeel
suvel põllud ja aasad
talvel lumi ja mäed
sügisel lehed nii kirkad
kevadel sulanud jää
Kunstnik
Kunstniku kunsti
pidavat mõistma
vaid haritud inimesed.
Päevinäinud ateljees
poogen õgib
vaimutoitu
rahalises valuutas
maksab maal vaid
sendikopikaid.
Kas kunstnik on näljane?
Kas kunstnik on nälgas?
Näljane kunstnik ihkab
loomingulise lennu järgi
plätserdab kõik poognale
raamib iga viimse absurdi.
Nälgas kunstnik
sureb vaesuses
hiljem teenides
postuumselt
miljoneid.
Lihtinimene vahib
maale ning kiidab
kaunid aasad aga
lehmad on puudu.