Sõnale aed leiti 751 luuletust (pop)
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanikà .....
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Minu õpetaja
(analoogiad)
Sa oled päiksekiir,
mis näitab väiksele, kus läheb piir.
Sa oled autorool
ja nii on lastel suunaks ülikool.
Sa oled vihmapiisk,
kes ujuda võib vastuvett kui kiisk.
Sa oled pehme pall,
nii pehme, nagu vanaema kootud sall.
Sa oled kahekordne vikerkaar,
kuid vahest nagu üksik saar.
Sa oled pliiatsiga tehtud joon
ja jagad kõigiga, mis lood.
Kolleegile
Sind me kiitmast küll ei väsi,
Tööl ei puhka sinu käsi.
Oled väärikas strateeg
Silmapaistvalt tark kolleeg!
Kui küll aju juba keeb,
Näed, et ... (nimi) suitsu teeb,
Et kõik toss sealt välja lasta –
Sellel hetkel meil ei vasta!!
Rõõmus, visa, kiire mees –
Siin ta seisab – meie ees!
Sõnu häid ja kiitust väärt!
Surume siis kõik ta kätt!
Tiina Klemets
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Pakase töö.
Miinuskraadidega lennutas haned,
Paugutas külmudes vetele vöö.
Riputas okstele hallahame,
Sätendas tähtede kulla sees öö.
Suutis õhata põsele puna,
Jahedus märkida, kus hingetee aur.
Taevasse helkida virvade kuma,
Laskuda lumena silmade laul.
.....
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Mis on oraval ja jänesel vahet?
Kord jänesel oli sünnipäev,
ning kohal kõik jäneslas väed.
Aga orav üksinta kükitab laua taga,
ja kuulis "Orav ära seal maga!".
Orav siis võtis õlle ja läks
võrdlema, kes on paks.
Oli jänes paksem tast
ja kõhnem oli orav temast.
Ja kõrva pikkus oli suur.
Oraval villand sai,
ning hõikas " Goodbye!"
Oli vaesel jänesel nutt nüüd suur.
MÖÖDAS ON AASTA
LASTEAEDA TULLES NÄIS,
ET LÕPUTU ON SINU PÄEV.
EMA-ISA TÖÖD JA HOOLED
SINU MÄNGUDEGA POOLEKS.
SIIT SA SÕPRU JUURDE SAID,
ÕPETAJALT PIKA PAI.
PALJU TARKUST JÄÄNUD PÄHE,
KIRJUTASID NIMETÄHE.
NÜÜD KEVAD KAASA VIINUD NEED,
SIND OOTAMAS ON SUVETEED.
TÜHJAKS JÄÄVAD SAHTLID, KAPID,
KÄTTE SAATE TÖÖDEMAPID.
KOHTUME TAAS SÃœGISKUUL
KUI PUNAPÕSKSED ÕUNAD PUUL.
Vastupandamatu kaos(jäätis)
külm ja kõva,
vastupandamatu
end anda mul ei taha
siiski hammustan
väikse tüki, murran
šhokolaadi jäämäe tipu
tõrgud, kuid su võtted
mäkerdasid käed, nüüd
limpsin need puhtaks
tasapisi sulad,kuum
tean, sul pole valikut
üha kaugemale uuristan
oma painduva kühvliga
juba olengi sees
pillad magusaid tükke
teele, et lõbusam näiks
murdub pooleks rüü
kõik kohad on sind täis
söön nõrkuseni, lakun
ela(n/d) kord vaid
Linnalapse emadepäev
Meil eil ei ole aeda.
Meil ei ole metsa.
Ei saa lilli kaeda,
ei saa võtta vitsa.
Pole mul nartsisse,
tulpe ega moone...
Aga karbi sisse
kogusin ma kroone.
Nende eest - oh imet !!
lillepoest võin osta
õie, mille nime
õeldagi ei oska.
Kevade värvid
Nõlvakud sulavad,
ojaveed vulavad,
kevad end kõikjale laotab.
Metsale, aiale,
väljale laiale
lilli ja rohelust jaotab.
Ning kraavi servale,
põõsaste kõrvale, pillab ta kaunilt ja kärmelt
siniseid, punaseid,
kollaseid, kullaseid,
lõbusaid kevadevärve.
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Pöialpoiss ja päkapikk
Kord kohtas keset kanarbikku
üks pöialpoiss üht päkapikku
nad põrnitsesid teineteist
ja vaidlesid kumb pikem neist.
Sa oled nagu leivaraas
ja raske sind on leida maast.
Miks kääbussõnu loobid sa
ei näe sind mikroskoobita.
Sa oled pisem kui mu näpp.
Sa välja näed kui väike täpp.
Ma olen sentimeetrine.
Ma kümne millimeetrine.
Maimuke
Maimuke – su piiriaed,
millest üle hüppad,
krobeline metsatee, kust
käru üles lükkad.
Rappudes ja värisedes
hambaid surud kokku,
armastades-halisedes
kõvasti lööd lokku…
Küll on hea, et sul ei tule
tundeid välja mõelda…
Kallistades-kussutades
kõik saad välja öelda!
/Mari*Uri/