Lahkus ise ei lahku siit, ta pikutab ja vilistab viit, klaaskommi lutsutab ja kõhutrummi lööb, pärastpoole ka ahjukartuleid sööb!
Ära võta südamesse teiste tuhat asja. Ole ise otsustaja, mida, kuidas, kas ja üldse tasub ligi olla ahjule, mis kuum… Kitsas siibripilu. Avar ilmaruum. /Mari*Uri/
Kui silmad sulen, siis kaasa mind vii, kus igavik ilutseb, taeva süles siis. Me eal ei kustu, vaid särame taas, igaöises tähistaevas.
Ümber miljon suitsevat auklikku saabast Taluvuspiir liigub ajaga kaasas Silmaga näha, et jama siin lugu Viksida kingi, aga siis kuhu?
prožektori tules tähed on lumes tühimik su sees nimetu on veel vastu vahib öö mille najal elad mille najal sured ja sööd
Igal pool käib kihin, kahin, jõuluaja rõõmus sahin, päkapikkude vaikne nohin, kõrvus jõulukellade kohin.
teist tundi ahi köeb vaid puude praksumine tuppa tulnud hämaruses lume valguses muud ei midagi käsigi paberile ei taha kirjutada juurde ühtki ridagi
Jälle läbi aastaring, aga ikka tunnen sind! Õnne, nii et täis on maja - valan veel, kui juurde vaja! /Mari*Uri/
Vaata mulle otsa mälestuste silmil... Kas sa tunned ära sama hinge pildil? Kas sa hoiad ikka sama hellalt käest? Jaatades ei peagi siis muud küsima su käest. /Mari*Uri/
Üks olend kõndis ilma peal keegi teadnud kes see on kas on loom või mees? Aga oli hoopis jahimees.
Su keha kuum kui ahi Kuid süda tuisus jäätus Hingeküünlal murdsid tahi Mis leegi rinnus jäätas
mis prahist hing vahel täitub mis hetkest kirkalt läitub me ette ei tea ja ongi hea liig tihti meelt muidu häbenema peaks
Hinge värinal Südame krõbinal Tunnete võbinal Ehete särinal Rõõmu sahinal Tasased jõulud tulevad, nad tulevad, küll jõuavad...
on sügis mine Toomele sahistama jalgadega kortsunud vahtralehtedes kastanite alla Rodini aias Pariisis ole lihtsalt hetkes heldes milles kogemata täna viibid 20.09.2022
Enesetapp istub elu puul ja vahib minuga tõtt. Nagu ikka on minul naeratus suul ja kiire- on kartulivõtt...
Alles need rändlinnud lendasid ära Kõrvus veel nende rutakas kära Tiibadesahinat kuulda on täna, ju siis kevad minu südames on tärganud juba!
Meri lainetab pikalt peale tormi, oksaraod rannaliival üksildaselt. Õhtu hämaruses rahu võtab maad, kuupeegeldus siledal veel. Õrnas tuules armastuse sahin, vaikus paitab iga vormi.
Eestil on oma meel, Eestil oma keel. Sinu sünnipäeva tähistame, talvel sulle laulame. Isamaa,mu isamaa, mu armas Eestimaa. Austa oma maad, armasta kodumaad!
Ära vaata otse silma sest mu silmad reedavad võta mind kui sõpra, külma Ainult lollid loodavad Tähistaevas jälgi tähti tihti jälgin minagi Valus oli lasta lahti palun.. lase sinagi