Sõnale ainuke leiti 71 luuletust (copied)
Emale
Kõik maailma lilled
korjaksin sul kokku-Ema,
lillevanikutega pärjaks sul pea,
maaliksin roosidest
põsepuna palgele,
maailma musid kõik
kokku korjaks huultele,
kallisid nii palju,et kuhi neist saaks.
Tähti taevast pihuga,
mis lööks silmad särama,
soojad päikesekiired südamele,
soojust jagama,
aga maailmas ainukene
oled sina,-Minu Ema..
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
Päike, rand ja meri
Ãœtlema ei pea me headaega,
sest veel on aega,
nautida seda mis meil on,
võtta kõik mis on siin ja praegu.
Mäletada kõike hiljem veel,
et see kannaks meid kaugele.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi.
Lähedased inimesed, kes selga ei pööra,
nendega koos saame nautida,
seda hetke kui kõigil on aega,
suvele anduda.
Lõputult pikk on päev,
ja kui koos sinuga
saab seda mööda saata,
nii võiks alati minna.
Aeg on nautida kõike,
mida tal meile pakkuda.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi,
meeletu suvi
ei saa see niipea läbi.
Ainuke soo .....
Lähedaste hüüd
Kuhu Sa kadusid,
Sina, kes Sa olid siin?
Nüüd lõpuks adusid,
kui õrn on elu piir.
Kuhu läksid Sa,
alles olime koos?
Veel kord kohtuda
oli Su ainuke soov.
Siiski näha Sind
enam ei keegi saa,
on juba kaugel hing
valvamas lähedalt.
"Kõik, kes lahkusid,
tulge tagasi nüüd!"
nii kauguses kaigubki
kõigi lähedaste hüüd.
- Tarmo Selter -
2022
Ingel
Ingel, mässi oma tiivad ümber minu
võta vastu mu hing
tahan olla sinu
sai läbi see igavene lahing
ingel, mässi oma tiivad ümber minu
et saaks uue võimaluse
ingel, tahan olla sinu
seda ihkan, kingi mulle oma helluse
ingel, mässi tiivad ümber minu
hoia mind sellest patusest maailmast
tulest, veest ja vasktorudest olen läbinu
on soe su embus pikast külmast
vaatad mulle silma, olen see üksainukene
vaatasin vastu, olen su ees pisikene
tõuseme õhku, et viia mind kaugele
ingel, saada mind teele
Tule, tule tuulekene
Tule, tule tuulekene,
puhu ära murekene,
puhu mure laia laande,
kuusikusse tihedasse.
Tule, tule tuulekene,
kanna valu kaugemale,
peida valu tihnikusse,
mata sambla sügavusse.
Tule, tule tuulekene,
pisarad vii pilvedesse,
pilvedesse sinistesse,
musta mulla põuedesse.
Tule, tule tuulekene,
too mul rahu südamesse,
südamesse ainukesse,
taas siis rõõmu tunnen jälle.
Elu
Mis on meie mõte,
mis on meie missioon,
kui vajalik on lõke?
Kas tulevik on me visioon?
Kas me vajame teisi,
või piisab ka endast.
Tahad kodu või reisi,
või pilte iseendast?
Äkki elu on minevik,
kuid nägevus on tulevik,
sest tegelt puudub olevik,
see on Võsu alevik.
Kas sa lihtsalt töötad,
ei mõtle elu peale.
Paar koni ära suitsetad,
naeratad sellepeale.
Aga vaata taevasse ja mõtle
me pole siin ainukesed,
niiet võta kätte ja ütle,
et sinus peitub universum.
Kiik
Üles-alla, üles-alla,
silmad kinni, tajud valla.
Kiik läheb üles,
kiik läheb alla.
Ent vahel on hetk,
mil gravitatsiooni pole olla.
Nii vaba, tore, nooruslik
vaid korra kestev retk.
Kui alla langeb,
juba vanem näib.
Ja jälle üles, üles,
et olla, lihtsalt olla.
Korra veel kogeda,
vaid igatsevat võdinat.
Taas olla rõõmsail ail,
mil inerts ja kõdi,
ainuke nauditav detail.
Armid
Kes parandab hingedes haavad?
Jah, need, mis on tekkinud nüüd.
Nad elama nendega peavad,
kuigi neil ei olnud ses' süüd.
Need armid ei kaunista neid,
vaid jäänud on väikene sõõm
neist hetkist, mis oligi vaid
minevikus ainuke rõõm.
Haavad kõik armideks saavad,
kuid eales ei unune neil
hetked, mis minevikku jäävad,
jääb järgi vaid kurbus ja lein.
- Tarmo Selter -
2022
Vardad klõbisevad kiirelt
Vardad klõbisevad kiirelt,
nad helisedes kõlavad.
Vardad klõbisevad kiirelt,
nad mustrit käpikuile kannavad.
Korvis lõngakerad ootel,
keritud väikesteks keradeks.
Ãœks neist mururoheline,
teine taevasinine,
kolmas valge, pehmekene
neljas must ja ainukene.
Vardad aina klõbisevad,
vaiksed helid kõlavad.
Mõte mustrit paika paneb,
südamesoojusel käpikud valmivad.
Ise olen juba väsind,
vardaklõbin hinge jääb.
Elulõnga aina vähem,
kootud mustrid
käpikute peal.
Laugudele uni valgub,
käed rüppe vajuvad,
kiisukene,kes mul ainus,
lõngakorvis nurrutab.
Meri
Päike laskund madalale,
meri mustjas-roheline,
tuulekene tasane.
Valged vahuharjad silpsti,solpsti,
randa ujuvad,
rannaliiva unund jäljed,
ära peidavad.
Olin noor veel,
kui ma saatsin
ühte paati merele,
naeratades,lehvitades,
kaua vaatsin järele.
Rätisiil mul ainukene,
kuhu pühin silmavee.
Silmapiiri taha päike
vajub unele,
vetesügavuses aga,
on mu kalli sängike.
Mul ei ole kõik hästi
Ei hoida sind ma saa, kui tõtt sa ei räägi,
Enam hing ei hoiata, ainult au mul määrid,
Mõtlen tihti sinust, kuid täis saanud ring,
Ei kasvanud suureks, kellast kadund liiv,
Ära sind ei tunne, sest sa häbist hävisid,
Andsin endast parima, mind vaid narrisid,
Mingi teise mehe nimel vaid sind harisin?
Eks tead sa ise mis on sulle parim,
Kuid ei saa olla selgust peas mis valib,
Ära kasutajad ja ära kasutatav,
Ju see oligi see milleks tahtsid saada,
Nõnda Siirus ja austus võõraks jäid,
Nüüd vaid kujutlus kus see süda käib,
Pole ma ehk ühte koma teist,
Kuid olen p .....
Kus Sa ometi kadusid?
Kus Sa ometi kadusid?
Kas naerad, et nüüd saan võtta haiguslehe leinamise pärast...
ja lihtsalt tšillida ringi?
Ma ei teagi, miks ma kurvastan,
ma tean, et see viimane hetk oli hea,
ma usun sellesse siiralt...
Kui ei oleks olnud hea,
Sa ei oleks niimoodi surnud..
Võib-olla Sa planeerisid seda salaja, sest
Sa tahtsid välja sellest süsteemist, nendest inimestest,
Sa olid väsinud, väsinud, väsinud,
seda oli näha Su silmadest,
mis vihjasid
"Palun ärge piinake mind!"
Sa tegid kõike, mis vaja
Isegi kui manipuleeriti Su soove
Olid nõus bussi peale hà .....
EMALE
Mida mul, ema, on kinkida Sulle -
kõik minus on osake Sinust?
Mälestused, mis peidetud küünlatulle
ja see ainuke lilleke pihus.
Ees on päikesekevad, on lilledepõim,
ees on tuhandeid tundeid ja soove.
Kingin Sulle kõik helge,
kuid sellegi sain Sinu armastusest ja hoolest.
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....