Sõnale ajada leiti 45 luuletust (pop)
Naine
Ilma naisteta on kurb maailm,
kaunil naisel puhkab mehe silm,
naise kavalus, see mehi hirmutab,
kuid kaval naine - see on võrgutav.
Naine ajada võib segi mehe pea,
nii kiirelt, et mees isegi ei tea,
et naisest saanud on ta kokaiin,
mis vaese mehe meeled segi viind.
Isamaa vili.
Ma külvasin ja külvasin
ning lõikasin ka isuga
ühtäkki kui ma taipasin
et tegemist on nisuga
Kuidas sain küll segi ma
nisu ajada rukkiga
Suvi pidi tulema
suure lopsaka saagiga
Nüüd söön leiva asemel saia
nii rosina kui moosi kui võiga
Ning olen aina, aina maiam
Lõpuks tekib ülekaalulisus
Tagasiteed aina raskem leida.
tuleb jälle meelde meie kallis isamaalisus.
Sisemine hääl
Merd kattis kurblik vaikus
ja kajakad lendlesid vete pääl,
lain'te kohal armastus kaikus,
minu kõrvu paitas vaikuse hääl.
Tundub, kui lõputu rahu,
otsekui maailma tagumine äär.
Siin istun ja lunastust palun,
vaid me hing on ju see, mis jääb.
Ma ei tea, mis mind sunnib,
mis mind tagant tõukab ja ähvardab.
See vastu minu tahtmist punnib
ja kui leek minus uuesti lahvatab.
See käsib taaskord mul võtta,
võtta oma süda värisevasse pihku
ja joosta tagasi tunnete sõtta,
et jälle võiksin tihkuda nuttu.
Ei oska ma öelda sest lahti
ega niisama minema ajada. .....
Mõte...
Ma mõtlen ja mõtlen
ja mõtlen kuni mõttes,
tekib mul mõte
mis asub mu mõttes.
Siis jälle ma mõtlen ja
mõtlen kuni mõttes,
kadus ära mu mõte
mis asus mu mõttes
Nüüd mõtlen ja mõtlen,
mis asus mu mõttes.
Mis kadus mul ära,
nii ruttu ja vara
autor:Anna-Maria
Kevad
Nüüd kevad algas taas,
sest lund pole enam maas.
Aeg on kabriolett garaažist välja ajada
ja siis sellega ringi kimada.
Teed, need pole enam lumes
ning mina ei ole enam unes.
Jõed on lahti,
aeg on minna kalavahti.
Päike paistab, mul on soe,
enam külm põe ei poe.
Palun koo, kindad mulle päikesest
Et kõik mida katsun, oleks õnnega koos
Palun loo, suurt tunnet väikesest
Et kõik mida hindan, leiaks koha siin loos.
Palun soovi, mõtted ainult head
Et kõik mis juhtuks, oleks määratud nii
Palun öösel, paita minu pead
Et kõik mis halb, poleks taluda piin.
Palun aita, mul rajada rada
Et elu looks õnne ja jumal näitaks teed
Palun purusta, müürid me ümber
Et alati kui lahkun, poleks raskem veel.
Annika.
Talvine hommik
Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heidsin
Nüüd kogukas keha aeg ajada üles
Mälu soppidest tuhnides leida on lahend
Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend
Mis olema peaks mu pääsetee vahend.
Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen
Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen
Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren
Mul vanust ju piisavalt - kolmkümmend saan suvel
Kevade helin
Ma maalin sõnad.
Kaunid, helisevad sõnad Sulle,
Kes neid rohkem väärid.
Ma punun kee;
Kastepärleid ritta panen,
Kuldse vööga kinni seon.
Ma nõiun öö –
Kleidi veinipunast tooni
Kahisema paneb too.
Sa oled Mina.
Peegel lahutamas varje
Katkestamas taevasina.
Las särab taas
Me ammukustund kevadpäike,
Kirsi valged helbed maas.
Las tekib tunne.
Kord tulen sinu juurde ma
Ja Helil lasen kajada.
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
Vilde, 150
Palju õnne, Eduard Vilde,
Aitasid meil rajada silde
Lõikusid mõne 20 sajandisse.
Ju meid sa tõid ajendisse.
Uskumatu, sul juba 150
Õlgadel hoidku sind puhas muld.
Näitasid mis meil on päris kuld
Nihutasid kõiki, kuni tuli sul tund.
Elagu Vilde, Elagu, sada viiskümend
häbita heita maskid ja end avada
sind ihaga joota ja üle valada
lubada puudutust .. nii tuttavat.. võõrast
saada kuumaks sinu kätes hõõguvast lõõmast
anda endale nautimiseks luba
tundsin sind enne su tulekut juba
siivutult sättida su ihule enda käsi
sobimatult küsida,,kas sa ei väsi?,,
vaadata enda ihaga pimedas toas sinu keha
kompida piire.. aeg seisa.. ei jõua kõike teha
liibuda üheks… aimata liikumist…kirgede rütmi
ma ootan.. aeg ära rutta.. sinust ette ma ei tüki
anda ja anduda.. sõlmi kokku ja lahku ajada
saada suuremaks.. kasvad .....
Paranuia Mafia
Kaitseb munder;Jalg ees läbi ukse;
põlv näkku, roietes terav surve;
valu karjed võõras mure;
teeb taskud tühjaks; pigistab mune;
Käed jalad raudades,sokkides
läbi lumehangede puuri poole algab tee,
pedaal põhjas armu ei anta;järsult kurvides;
kisendad; korraks peavad kinni; võmm kuklasse;
rauad või hoopis-käe luu murdjad need; huiad ka veel;
nuia saab neer; kurjam aina sees elavneb; inimesed;ega te?!
jaoskonnas keelepeks teravneb; türa paljas püksad rebadel;
verise pastiga kartserisse lendab "Kelm".Trellid ja sein..
paistes luugid avab;"Mis on kell?&q .....
Mõte
Püüad minna edasi vihmas,
libastud kivisel teel,
leiad end mudases mülkas,
püsti ajada proovid end veel.
Vaata edasi, kõik selja taha
Sa jäta, mis olnud on veel,
kõik halb pühi endalt siis maha,
unusta hinged kõik need...
Hoia neid, kes hoidnud on Sindki,
aita neid, kes aidanud on,
enda ümber Sa hoia neid hingi,
ära unusta elutee joont...
Ole varjuks Sa neil, kes on varjand
Sind tormiseil teil on aidand´,
Mine edasi, jättes vaid maha
ainult heade emotsioonide raja...
- Tarmo Selter -
Taevas kõndija
Sõnum kirjutatud seinale, mille taga te kõik end peidate,
võrsub valu, ennast ehk leiate, eirates mu veidratest,
tunnetest kasvanud luulet, une seest, muutumatult,
uutsust kandnud, truudus saabus, untsus kasvul,
juhtub kasu, udu pasun, saamata aru, kuidas see maru,
vere janu, hetke on saabund, miski ei laabund,
leidmata kaaslust, kinni kasvatamas haavu,
maandund, kohas mida keegi omaks nimetada ei tahtnud,
armun, uuesti, nendes tunnetes kuuled mind,
sõnad seal puresid, mõõtmas eal muresid,
tean vaid seda pead, nõnda teda nean, ei miskit head,
välju eal, sealt, kõikide se .....
Eralduv okas roosidest
Ilmnes viga, mu närvisüsteem on rikkis,
Kuulen kisa, luule hoovuses hõng ninna pistis,
sellel siin maandamisega miskit pistmist,
madalal subtiitril, kõrgemale sihtind,
valanud need päevad-kogemused tinti,
kinnitades jalga kingi, olen valmis nägema
kuhu see jala paar täna viib mind,
mängin oma hulluse-mulluse-tundmusega,
jälgin tõe tera, mis kuulduses ta elav,
et fookus oleks terav, kui vean oma read,
murdmata pead, puhtana seab,
vormi, formuleeruv kui ennustab tormi,
mu lapsepõlve rajooni , meenutab kopli,
puust osmikud, poiste kambad-
koduste joomiste eest jooksikud .....
Mõte
Dm Am
Püüad minna edasi vihmas,
Dm Am
libastud kivisel teel,
Dm Am
leiad end mudases mülkas,
E Am
püsti ajada proovid end veel.
Vaata edasi, kõik selja taha
Sa jäta, mis olnud on veel,
kõik halb pühi endalt siis maha,
unusta hinged kõik need...
Hoia neid, kes hoidnud on Sindki,
aita neid, kes aidanud on,
enda ümber Sa hoia neid hingi,
ära unusta elutee joont...
Dm Am
Ole varjuks Sa neil, kes on varjand
Dm Am
Sind tormiseil teil on aidand, .....
näitus
Tule ma korraldan
näitusele meile kahele -
Avan galerii elu
parimatest hetkedest
mis ei mahu sõnadesse.
need isiklikud fotod
visandatud või klõpsatud
silmadega -
mustvalged ja värvilised
ka ilmutan uuesti need
mis põletasin valust
mis rebisin tükkideks
vihahoos.
Negatiivid ju jäävad
alatiseks -
alateadvusesse varju.
Palun õpi mind tundma
sest oma kunsti jagan
ma harva kellegi teisega.
Kas jääd?
Palun ütle ja -
sest kõrvalruumi
tahan ma rajada
ühise gallerii
meile kahe
südame vahele.
Tabalukk plõksatab
võtme peidan ära
ja asuk .....