Sõnale ajal leiti 785 luuletust
Aastaajad
Kannan talve endas -
tuisuvalle lumiseid,
kõike mida anda
talverõõm see endast võib.
Kevad on mu südames -
roheluses ilu,
vesi voolab ojades,
on öösel veidi vilu.
Suvi peitub meeltes -
päike, soojus, rand,
elumerelaintes
vabalt tunnen end.
Sügist leian hinges -
värvides maailm,
leht see tuules ringleb,
saates justkui mind.
Igal aastaajal
oma ilu, võlu,
vahel valu vaja,
et sündida saaks elu.
- Tarmo Selter -
2024
Rändaja
Rännumehele kuuluvad kõik teed ja laevad,
lennukid ja rattad.
Rännumehel kaasas on kõik vajalik ja soe.
Ta valmis sügiseks ja suveks, ei aastaaegu põe.
Rändajatel endi sõnul muresid ei ole,
nad ei põe, ei köhi, tuulerõugeidki neil pole.
Sest nad lähevad eest ära.
Haigused toob hädine seltskond,
suhterägastikud, makse- ja tahtejõuetus.
Neid aga poleks vaja - rändaks neist eemale.
Nii nagu teebki rändaja - vaba hing.
Kandes kaasas vaid iseennast.
(30.7.2022)
Vaikus
Hommikuti on kuulda sügavat vaikust,
millest kumab läbi vaid kaunis linnulaul,
ülejäänud elu justkui tardus
nagu stardijoone taga enne, kui kõlab pauk.
Seda vaikust on mõnus nautida,
samal ajal päikest aknast vaadata,
elu jooksul on nii mõndagi vaja valida,
rahu, vaikus ja armastus - neid tahan tunda ja jagada.
Kodus vahel juhtub, et ärkan kõige varem,
koridoris ainult minu samme on kuulda,
ka tuult, kui mõnes toas avatud on aken
ja muidugi vaikust, mis kõike maagiliseks muudab.
Vaikus võib tekitada mõnel ka hirmu,
eriti öösel mööda tänavaid minnes,
ette .....
Aeg tuleb liigestest lahti *
Isa kingitud märkmikust kukkusid lehed välja,
midagi rebeneb,
aeg tuleb liigestest lahti*
mingid vanad pudemed,
kirjuta ennast teraapiliselt lahti
enne kui Draakon pead tõstab
Kingiti aventuriini,
et lennata julgeksin ka läbi une
ookeanite taha
Minu paindlikkus hävitas mind
selle asemel,
oleks olnud kange kaelaga massaaži laual
olla kergem
pahteldada seinu
tapeetida kuningliku mustriga elutoa seinu
Nüüd ma olen tagasi ringiga alguses
nagu ringteel sõitnuks oleks,
kes lõputult enam neid ringe lugeda jõudiski (?!)
Nüüd vahin tõtt realismi
ja unetusega
.....
Jõuluvana jäi hilja peale
Et oleks iga hommik kink sinu ees
peab oskama maagiat jõulumees
ja tipptasemel on teadus
kõiki peresi külastada on seadus;
aga õnnetusi ju juhtub
mõni sureb, mõni töölt lahkub
ja kallid põhjapõdrad
on stressist kõik nõdrad;
andsid loomakaitsesse
enda nimed kõik sisse
nüüd pole ustavaid ratsusi
on mobiilsus läinud putsi;
ja nii häda on lahti
aga ei aja kõveraks rühti
Joulupukki, kellel häid ideid
täidavad päkapikud nõudeid;
paneb kõik 12 tüdrukut - poissi
saani ette ja silmad kissi
ta alamad ajasid
piitsahoobiga minema hakkasid;
kõva tepe .....
Leidsin üles vanad polaroidid
Leidsin üles vanad polaroidid
pole aastatega muutunud
mingi ajatuse vaakum on minusse jäänud
mingi ajaline nihe, et kõik pildid tehtud nagu eile
palju aastaid antud panti lihsalt seetõttu
et ei osanud vastu võtta otsust
nüüd saades süüdistusi selle eest,
et otsus on range, külm ja läbipaistmatu
pean ma olema nii iseenda mehelikus kui ka naiselikus rollis
samal ajal liigselt hoolitsedes teiste ees
jättes ennast taas tahaplaanile
või süütundega endale aega leides
mu pisike mina on hakanud minuga käima,
sisemine laps, nii nad seda vaimsetes ringides kutsuvad
hea .....
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
Sirel
Vana laguneva maja juures korjab noor tütarlaps sireleid,
pool sajandit tagasi siin samas aias visati üheskoos tireleid.
Pehkinud puidu ja mõranenud klaasidega maja kunagist hiilgust meenutamas vaid sirelipõõsas nii suur,
selle põõsa taga on ajalukku vajunud kunagine uhke kuur.
Minu ema ema sai vaadata, kuidas ei kusagilt hakkas hiilgus tekkima,
minu ema sai vaadata, kuidas hiilguse sambad särasid, kuid vaikselt hakkasid pehkima.
Mina vaatan vana lagunevat maja ja viimast kunagise hiilguse sümbolit-sirelit,
minu tütar, kui peaks ta tahtma mulle tulla, saab eikusagil, kaaslasek .....
Meie lõpp
Maailmakaart, mis upuks kui prügis,
kätte on jõudmas maailma ajaloo sügis.
Üksikud rõõmud on murede seas,
kõik need mõtted ei saa ju olla kinni vaid minu peas.
Teravad ütlemised ja vaigistatud suud,
raagus on nüüdseks kõik maailma puud.
Üks elujärk küll lõppes, kuid kas üldse algamas on ta taas,
või kas meie meteoriidiks saab odavast plastikust vaas?
Ajaloo veed
Vahel ma mõtlen, et ajad vist jällegi muutuvad,
taas minu maailm ja mina, kui ehmunud loomake põlevas heinas,
on valus ja verine mädanev lõhe,
ümber ja ülal ja all ja kõikjal,
kogu mu ümbrus nüüd lõpmata kõhe,
mina ja maailm ja lilleke leinas,
vahel ma mõtlen, kuidas me laseme sellisel jälkusel oma ajaloo vette suubuda?
Mida me tahame?
Mida teha saab üks inimene oma riigi heaks?
Kes üldse meist keegi sobiks rahva arvates me riigipeaks?
Kes üldse kannataks kogu rahva laimu?
Kas nõnda üldse on asjadest võimalik saada aimu?
Kas leidub üldse keegi, kes kõigile sobiks?
Või kas riigipea ametit peab rahvas lihtlabaseks hobiks?
Kas otsime me perfektsust kaosest, kus kõik nii inetu?
Või soovime me näha kedagi, kes oleks rahvale tundmatu ehk teisisõnu nimetu?
Mida me üldse tegelikult tahame?
Kelle sõnu kuulda tahame me rahuajal?
Kellelt abi paluksime, kui eksinud oleme rajalt?
Miks keegi ei aita meil otsu .....
Ajaloo ilusaim kevad
On veider, kuidas ühel hommikul ärgates,
avastad, et kusagil maailmas roheluse tärgates,
ei rõõmusta lapsed, vaid nutavad pisaraid,
sest nende ümber inimesi on kisavaid,
nutavad, sest veel eile kaunis kodumaa on kaotamas oma sära,
nutavad, sest sünnimaalt lähevad nad nüüd ära,
nutavad, sest isad, emad, onud, tädid jäävad kodumaa eest võitlema,
ja kuulide eest peavad nad nüüd põiklema,
nutavad, sest paljud teised ei saanud seda võimalust, mis nemad,
on veider, sest ma lootsin, et tulemas on ajaloo ilusaim kevad.
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....