Sõnale alku leiti 36 luuletust (pop)
Detsembrikuu
Algab detsembrikuu - see jõulukuu.
Sellel kuul nagu polekski muud ...
... kui jõulusalmid ja jõuluinglid,
päkapikud ja jõulukingid.
Aknal sussid ja kaminas puud,
õhetavad põsed ja laulavad suud.
Koolipeod ja tähtsad ballid,
lastel kaelas soojad sallid.
Jõuluõhtul laual kalkun,
jõuluvana kinke andku!
Lehm läks lakka rehele
ja kana läks kassile mehele,
härg ajas nurgas torupilli
vasikas tantsis varbad villi.
Lehm ajas selga uue kleidi
mära mokki värvis veidi,
kalkun rüüpas kanget viina
kukk jõi kruusist hapupiima.
Peni pennil parti paitas
sälg aga siga sauna aitas,
peremees jagas leivakontsu
terve tall lõi tulist tantsu.
Taevas naeris vintis kuu
kui kits tõi koju kuusepuu,
lammas laulis mää ja mää
küll see jõuluaeg on hää.
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Muutus
Ära hinga,
vaid kuulata.
Keeldu mürast, mis matab,
omasta vaikuse embus.
Meenuta vaid head,
mata halva vari.
Avarda mõõtmelist pinda,
seda ei saa keelata.
Vooli pehmet helitust, mis katab.
Loovuta külm, kalkuleeritud karmus.
Unusta kõik vead,
tereta mis parim.
Kurjast heaks saab alati minna,
minevikku alla neelata.
Surma mõistetud
Kuulen hala, tajun õudu,
männitüved ümber.
Miski häirib elujõudu,
ootel piinakamber?
Hetkega ei hooma sälku
männi korpas ihul.
Ei pea kahtlustama välku:
üks MEIST kasu ihub.
Sätendavad päikselõõsas
sälgul vaigupiisad.
Surmahirmul aega mõõdab,
millal saag ta niidab.
Raske kanda ohvrimärki,
veereb vaigust pisar.
olles ahnusele märtriks
pole keegi visa.
Noorus
Me istusime tanklas bensiini sees,
suitsetasime, kuidas jaksasime.
Kui välku lõi, siis meie suplesime jões,
paljajalu klaasikildudel tatsasime.
Me elektriposti küljes rippusime
ning üksteist näppima kippusime.
Me olime kartmatud ja vihased,
me ei hoolinud mitte millestki,
me ei sõltunud mitte kellestki.
Kuid siis muutus kõik halliks,
sa leidsid kellegi muu.
Ma leidsin teid koos vannis,
andmas üksteisele suud.
Nüüd ma istun bensiinijaamas,
üksinda süütan sigari.
Oma veripunast kleiti kandmas
otsustan, et peab surema iga siin.
Sinu...
Tulin, taga tulejutt, ja kannad välkusid,
lehvitades tuules blonde juukse sälkusid.
kiirustasin asja eest või ilma asjata,
sellele ei oskagi ma täna vastata.
Ioonimassaži Sulle teha oli kavas,
õlad olid paljad, dekoltee väga avar.
Füüsiliselt siis Sind lootsin võluda,
kõike, mis ma tegin, tegin suure mõnuga.
Andsin oma keha, südame ja hinge ka,
nüüd elada ei oska Sinu armastuseta.
Alla 18 keelatud
Alati loome inimene, eiramas trelle, et olla vaba on tulnud elada ekstreemselt, siin nii palju kitsi ja veel rohkem mente, kuidas olla produktiivne loov ja hoida söök lauual, see ei tasu ju ära kui ausalt teie matuse tseremooniale soundtracke laulan, söögiks vaid eilsed tühjad herne kaunad; röövlid ja pangad, näen näost et enamus siin elada kardab, autoriteet peab end targaks,paistavad selgelt teie haavad te lapsepõlve traumad, segi keerand ärikad aina juurde juurde plaane hauvad, küsiks keegi siis, et kui kauua?kui kauua sa silmi avad? Kui kauua ma enam ei jaksa; alla andva .....
— Maarjo KOravapoisi häda
Oravapoiss kuusepuul tiirutas,
sabaga ta lund tuuseldas.
Lume alla mattunud
olid kõik käbid,
Kas tõesti on nüüd
söömaaeg läbi?
Koopasse jäänud vaid
paar käbijuppi.
Käbi närida tahaks veel
kuu aega jutti,
kaua ei ole söönud,
pähklituuma suppi.
Käbid aga lumetekki
nautisid,
seemnesilmad lume alt
välkusid.
Lund aina sadas,
sadas ja sadas,
kuni lumehangeks
sai kuusepuu.
Oravapoiss hange tipus,
saba püsti kui lipp,
valvas ja ootas,
lume ärasulamist.
Minu aasta
Tule, mu kevad, mu päikene,
näita, mis sul pakkuda on!
Kas piisavalt rohelust tood,
pole õiesaak ometi väikene?
Tule soojenda mu südant siis
mis talvega pisut kangeks on saand.
Tule too mulle ometi siis
üks kerge puudutus, kui vähegi saad.
Sulata akendelt jäälilled
ja südamelt õpitud kalkus.
Kuid ära küsi - milleks?
Tahan hingele sooja. Raske on algus.
Tule, mu suvi, mu soojus
kõrveta ohakad mu aiast!
Ma tean, et selleks sa loodud
et peale kevadet keegi mind paitaks.
Sosista kõrva mul õrna tuult
ja südames vaigista tormid.
Juurtega välja võid kisku .....
vestlustest vanaisaga
Pärast J.Kaplinksi loengut
tuled
puudutad korraks hingi
siis oma ilma juurde
lähed tagasi
seegi on olemise võimalus
nagu seegi
me vend laterna valgel
tänavaloigus
peseb käsi ja silmi
öömaja täna kust leiab
vähe on tuhande aasta jooksul
midagi muutunud
*
Issand anna neile andeks
sest nad ei tea
mida nad teevad
võta mu huulilt ära ka ohe
küsimus
kas see peab nii jäämagi
aegade otsani
*
me olevat loodud Sinu näo järgi
enam ma ei küsi
miks me seda pole
Emajõe silla all
saavad valges kokku need
kelle öö pole möödunud linade vahel
.....
Oled Sa
Oled Sa kunagi vaadanud päikest,
silitanud looduse rohelust,
nautinud pilvedes välkuvat äikest,
merevee lainelist värelust?
Oled Sa vaikinud metsade vahel,
kuulanud lindude laulu,
märganud, kuidas on looduse tahe
peale jäänd' tormide kaudu?
Oled Sa hoidnud oma südame pesas
kõike, mis Sinule antud,
proovinud jagada kõigile seda,
mis hinges on Sinuni kantud?
Ole ja hoia, endaga kanna
kõike, mis Sinuga olnud,
ühe käega võta, teisega anna
kõike, mis Sinuni tulnud.
- Tarmo Selter -
2022
Kui mu elutuli kustub...
Kui mu elutuli kustub,
ma tean, et ootad mind tõrvikuga,
teed teed,
algatad vestlust,
teispoolsusesse on koos Sinuga kergem langeda,
sest Sa läksid ees
ja mida iganes ma ka ei teeks,
Sa ootad mind...
Oma lahke ja sõbralku ilmega
ja siis me võime rääkida lõputult,
kuulata muusikat,
juua vananks läinud brändit või konjakit
krõbistada seeni või marju
Anna andeks, aga tunnen, et see matus oleks võinud oll Sinu väärilisem,
ära muretse,
ma tean, kus asud,
toon Sulle lilli ja hoian Sind meeles,
näitan Sind oma lastele ja mehele,
ma armastan Sind nii väga, .....
Dr. Surm
Vaatan pilte arstidest
seisab üks pildil mees
kes pärilt nagu 19 sajandist
prillid ja suur habe ees;
saage tuttavaks, Harold Shipman
mesiter omal alal nagu peab
viks ja korralik Englishman
healoomuline ohver vaevalt teab;
mil ta normaalne ja abivalmis
sõbralik ja omane naabrite usaldus
aga avaldan teile salmis
et ta tegelikult vanakuradi kehastus
sest oli rahustitega mutikesi tapnud
kokku üldse 250 ohvrit
kellest neist 15 surnud
mängis meditsiinis surmakutsarit;
abiellus ja 4 last
aga tegelikult tal sest pohhui
oli kooselust vast
viskas instiknt välja, kui;
.....
Öösõit
Käisin öösõidul,
keegi ei olnud teel,
ainult mina ja minu karburaatoriga ree,
mõtetes ütlesin enda kallile, oled ikka üks tubli auto,
kolmkümmend aastat oled olnud teel
ja oled karburaatoriga,
see veel etem
Minu kaugtuledesse jäid ainult jäneste välkuvad silmad,
vaatasid korraks,
ja siis jooksid ära,
tihnikutesse, tee ääres
Avasin enda akna,
mõnus karske õhk oli see,
oo jee
Tujudeküllane sügis
Kui nüüd salamisi mõelda,
siis võib täpselt seda öelda,
et sügisel on palju tujusid,
mis muudavad me elusid.
Sügis vahest jonni ajab,
paneb külmad tuuled lõõtsuma,
müristab ja välku taga ajab,
oma kangekaelsust püüab näidata.
Kui sügisel on lahke tuju,
kõik endast ära annab ta,
siis kostitamisel pole piire,
muudab rõõmsaks
nukra meele.
Tihti sügisel on endal nukker meel,
siis vihma kallab
ja tujul on pisarad sees,
nii tundlik on siis sügisel meel.
Las vihma ladistab
kõigis sügismeeltes,
siis puhtamaks saab hingki sees
ja rajatud saab päiks .....