Sõnale anal leiti 118 luuletust
Saadaks (sõja)venelased põrgusse kui neid sinna vaid tahetaks
Mu jumal ei usu ma jõudu
ei usu ma püssi ei tanki
ja pommi ei tarka ei rumalat
ei usu su külvatud õudu
inimohvritest raielanki
ei usu- ma ei usu sind jumalat
Tahtsid õpeta- saatnud siis nohu
keeland mõni päev nädalas kommi
tõmmand mõistlikke punaseid jooni
sa nägid- ei juhatanud sohu
laste õlule paisatud pommi
sa nägid- matsid lapsed betooni
Jah Vasja kes viskab ja lõhub
mis teha on rumal ja on julm
kuid sina mu jumal ei tohiks
ei tohiks- kas öösiti rõhub
laste surmas kas kerkis su kulm
raketid kus homme sa juhiks
Kas jumal kirillitsat tonkad
et laps .....
Isa õpetus.
Laula mulle laulu,
mida ma enam ei mäleta,
aga ometi kumiseb mul kõrvus,
sest nad on lähedal,
nad on toeks ja olemas ja nende kaudu,
ma võin öelda sõnu ja lauseid,
mida ammu igatsed kuulda.
Olen loodud Sulle kanaliks, Sulle vahendajaks,
et Sa looksid iseennast veel tugevamaks, ent oma õrnuses
leiaksid ka oma väe.
Et Sa ei trotsiks sulge,
kui see Su nahka puudutab
ega liialt meelitaks
ennast eluteele raskeid kivisid tassimast.
Ole kerge.
Ole mänguline.
Ole vaatleja.
Võta kõike, kui mängu, mis kestab vaid seni, kuni Sa ise otsustad seda mängida.
Mängi .....
Palun, härra postimees
Gmaili põrnitsen elutoas
pärast tööpäeva pimedas
siis näen aknast möödumist
nüüd teen kinni pidamist;
palun, härra postimees
tean, et sul pikk tee veel ees
aga vaata kas mul kirja tulnud
tahan teada, kas ämm juba surnud;
ole kannatlik, kui sult pärin
lihtsalt infot uurin
sest, kui mutt manala teele
pidin ta pärandi raha saama endale;
testamendile enda nime panin
ekstüdrukult au röövisin
et talle saaks kätte makstud
ja pärandi rahaga saan elektri tasutud;
ilmaasjata ämma trepile vett kallanud
tean ta juba jääl kukkunud
ohhh, palun, härra postimee .....
Korstna kaudu
Kus suitsu, seal tuld
hoones on elu
tõrv on mustem, kui muld
talvel on tulemelu;
ja, kes korstna kaudu käib?
Must Peeter selleks
kes tahmase näoga ronib
jõuluvanale suureks abiks;
pottsepp segu pistab kelluga
ja korstnapühkija harja küürib
üles - alla rutuga
töölisklass tunnust väärib;
ahi on elule valla
miski ukse taga hüples
jõuluvana käib korstnast alla
ja juut korstnast üles
Tegin kuusepuust krati
Ostsin jõulupuule hinge
vanapaganalt pühade jaoks
see saab olema vinge
et kuusk midagi head tooks;
"Anna tööd!"
uhked püssid ja €urod
mida kohvrites kandis
tänaval on spordiautod
see rikkuri tunnet andis;
"Anna tööd!"
lemmiktoitu ja glögi
vaatan pilti kahvatult
sest sain kauniks oma köögi
häid lõhnu on lõputult;
"Anna tööd!"
siis nätsutan oma sülge
kui tõi kuusk naisi ilusaid ja häid
keda sidunud oma ehete külge
nendeks prünette, blonde ja punapäid;
nii saan suu magusaks
mitme erineva auguga
teen pühad .....
Pähklipureja
Jõuluvanal on üks abiline
kelleks on Krampus
halbu lapsi nuhtlev sarviline
poisse ja mehi pauna koguma kippus;
et nad koopas järjekorda panna
seal teel, kus seisab karistaja
eks peavad minema sinna
kus ootab pähklipureja;
see lõugu lõksutav timukas
mis julma karistust praktiseerib
pätte ja lapsi, kes on hukas
selliseid iga aasta kastreerib;
ja pähklid müüakse Kalevile
millega tehti tehases keedis
jõuludel maiust müüakse kõigile
nüüd teate, mis on pähklišokolaadis
Südamlik päkapikk
Päkapikul valge habe
punav põsk ja naerev suu
Vitsakimpu pole vöö peal
see on jõuluvanal ju
Päkapikk on kasvult väike
aga süda sees on suur
Igal aastal teeb ta käike
laste juurde jõulukuul
Sumpab lumes,ei ta väsi
kukerpallitab hangede peal
Päev läeb lennul, öö ta kannul
päkapikk ei maga eal
Aknast sisse vargsi piilub
kuu ja tähed säravad
Aknalaual pandud sussid
kingitäidet ootavad
Päkapikul tuksub süda
rõõm on püksisääre sees
et saab lapsi rõõmustada
väiksed jäljed jätab teel
Silmad kui sinine meri
Nii siniseid silmi
ei ole ma iial näinud veel,
kui olid sellel vanal tädikesel
Silmad tumesinised kui meri
Põskedel kortsud kui laineharjad
Pisar kui soolane merepiisk
Kui palju vett neist silmadest
küll merre vooland
Ei saa me silmade sügavust mõõta
Pole merelgi sellist noota
mis võiks elu sügavust mõõta
Tunne hea mu südamel
et kohtasin neid silmi teel
Armas vana tädike
Sa lummust tõid mu hingele
Aegade igatsus
Igatsen aganaleiba
millel koorene või
Igatsen kopliaeda
kus karjane olla ma sain
Igatsen õunapuuaeda
mis suviti õitsele lõi
Igatsen pikki põllusiile
kus külvatud,küntud sai
Igatsen suitsuhõngust sauna
kus poolküürakil istuda sain
Igatsen taga aega
kus olla sain peremees vaid
Oi raisk, soomlased
Eestis on uued sakslased
nad äri ajavad ja siin suvitavad
selleks põhjanaabrid soomlased
kes turisti nahas tulevad;
toovad palju raha
ja investeeringud ei tee paha
aga mõnikord neid kohale ei taha
kui põdrad jätavad oma jälgi maha;
restoranid töötavad täistuuridel
et teenida neid, sest on privileegi
põtra ülal peeta on stressil ja väsimusel
suve nii ei kujutanud ette keegi;
ja soomlast on igal pool!
isegi randa on raske saada
olgu nad arengust meist eespool
aga eesti keelt ei viitsita õppida;
ma tean, et nad toovad sisse pappi
aga massiline kohalolu ei ann .....
Talutare
Talutare vajunud on samblasülesse
koerakuudis juba ammu
pole elu sees
kanaõrrel ämblikute võrgud
lüpsikute kõla kõrvades
Marjapõõsad metsistunud ilmel
karjakoplil pehkind tara ees
kaevurakkel kuulda kurba näugu
vanal kassil truu on süda sees
Haned kaelad pikka
mäletan neid siin
kuis kord rebane varastas kikka
suled lendasid
Aeg linnulennul läinud
kerglaselt liuelnud tee
mure,valu,pettus
kogunend südame
Talutare,sinu juurde
ikka leian tee
mu süda oli pooleks kistud
ei tea,mille eest?
Ära targuta
Kuulata sa ei taha,
ulatan sulle miskit vaba,
Purustan kõik su tavad,
ühel lausel avan kõik haavad,
panen vaatama seljataha,
Tühi paljas loba,
a see pole odav,
kui seda kuninganna toodab,
hoorab ja aina kordab,
ühte neuroosi,
väga tore- sai kätte oma doosi,
pea ja jalad laiali aina jooksis,
kõike oma elus kontrollis,
Tõde on see, et tal pole kontrolli,
poolik neurootik, psühhioosis,
taga ajamas vaid moosi,
otsimas lolli,
elu silmis kõigest lohvik,
Jah just sina, ebameeldiv ila,
veidrikust lita, hakkab jälle pihta,
kujutab, et annab igale ühele piitsa,
Ibits .....
Ühel heal päeval
Mis toimub?
Mis ainetest sa oled toitund?
Kas sellest neuroosist üldse toibud?
Ootan koitu kui hinge puhastust,
vabadust, mida vähesed on tabanud,
armastust, mis poleks kasu ahne alatus,
et paljastuks, mis sügaval sisimas varjatud,
ei vaja uut, kui vanas veel kinni, pea teeb ringi,
virvendavad pildid, keegi siia pea sisse pistis,
miskit, mis määras mu lindpriiks..See lind on prii,
silmis tihti sihtisin avarat avarust, ei mingit kavalust,
kanaldus, teile kes te sügava vastu saamatud,
sörkige järgi- minge närvi, piisavalt meelehärdi,
et märkamatta jääksid enamik värv .....
Andrus Veerpalu
Sa olid minu lapsepõlve kangelane
aga nüüd Eestile teinud häbi
sinust saanud vastuoluline tegelane
konverentse sa enam ei läbi
mil Venemaa su pattu taga ajanud
uskusin, et sa olid süütu
olevat meelega nad halba rääkinud
neid kuulata oli tüütu;
aga tõde lõpuks süttis
ning ära kodumaalt põgenesid
hirm sinu vaimu nottis
materjale aastatega sagenesid;
nüüd jääd teenetemärgist ilma
sportlasi alati analüüsitakse
usu mind, kui saatus vaatab silma
et juurde vanglakaristust garanteertiakse
Saade
Soome usukanalis rääkis
abielupaar probleemist:
neil vahel omavahel tekkis
suur emotsioonikeeris.
Kuid suures tülis neile
appi tuli Jumal armas.
Naine pühakirja uuris.
Mees palvetama oli varmas.
Lahenesid kõik probleemid.
Televaatajal uus vaade.
Noo kurat, see siin oli
Üsna tore saade!
Tibu
Koore raksudes sala-sala
tuleb munast tibu,
hakates siis ahastama,
kas on kõikjal pidu?
Munad kõikjal igat värvi,
tema koored kollased,
ajades nii täitsa närvi
pisitibu kullase.
Koputades koore pihta,
mis nii õrn ja roosakas,
lõhkus muna nõnda lihtsalt,
välja koorus tibu ka,
munad andsid palju värvi,
keetmata veel need,
pandud olid lihtsalt korvi
olles pliidi poole teel...
Tibudel nüüd hakkas kiire,
ehk saab teisi päästa veel,
ületades oma piire,
munad purunesid teel
ühest korvi otsast teise,
kahest tibust kümme sai,
nii põgenedes järgi jäid veel
.....
Minu südame pesas...
Minu südame pesas on naeru,
veidi kurbust ja nuttu ka,
mu hinges on mõtetelaevu,
mis eluveel liikumas
kuni randumas headuse kaldal,
leides sealt lootust ja võlu,
kuhu suubumas pisarakanal,
mida toitmas on kurbus ja valu
kuni rõõmu on toomas need armsad,
kes elule andnud on mõtte,
mida kõike nad hinges on kandmas
rõõmupisaraist ülesvõttes...
- Tarmo Selter -