Sõnale armastus ja uus alge leiti 30 luuletust
On lihtne ju ... Kui kõik on MUST JA VALGE!
Panen Püssi palge,
Et kõik oleks selge...
Must või valge?
Must ja valge!
Ma vahet teen,
sest seest ma näen!
Must või valge?
Must ja valge!
Ma avastanud olen uue alge
See elu on selgem,
kui kõik on ...
Must või valge?
Must ja valge!
Jin ja Yan ...
see ka ju on.
Must või valge?
Must ja valge!
See ka kõik alge on,
elu enda alge on!
ja see on valge!
Must või valge?
Sa enda ümber ringi vaata,
ja siis hinges kaasa jaata.
hea mõte, see kõik on valge!
ja must see kurja alge.
Vot Sulle siis,
Must või valge?
Must ja valge!
Armastus
Päike tasapisi vajub,
pilvesülle unele,
kord nüüd armastusekuul
on tõusta õhtutaevasse.
Armunud paarid kuuvalgel,
ühte heidavad,
aga kuulapsed-tähed,
oma silmi peidavad .
Armastus nüüd elab,hingab
ja tõuseb taevani!
Elu uus taas ellu ärkab,
nii või teisiti!
Tuhat ja kaks aastat
Pole keelt mis täpselt tunnetaks kõiki tundeid,
pole meelt mis jutustaks kus kõik see tuleb,
teda struktuurina oma kõrvades õrnades sõnades kuuldes,
tasaselt paberile kandub tundmatu muster,
kuskilt sügavalt rinnust, südame juurest,
teadmata mis saab või mis tulema hakkab,
kas ekisteerimast üldse lakkab või endaga kaasa,
igavikku igaveseks mälestusse jäädvustunult maandab,
pealt alati pead vaatand, ootand, et sealt midagi ei haaraks,
mõtetest saanud vabaks, nüüd aina kallab, juurde saamas,
kuigi ega ei taha, kellegi ta iial paha, on nõus õpetama,
lõpetamas igav .....
Uus aasta, uus mina
Uus aasta, uus mina
Ei uus aasta ja vana mina,
kes hakkab sorteerima enda sahtleid
ja postkaste
kustutab kirju ja filtreerib,
mida uude kümnendisse vaja kaasa võtta
Coldplay'd kuulates
viirukeid põletades
ekstaatilist tantsu tehes
kakaod rüübates
Homme võin olla ka uus inimene
Homme võid leida ka mind haiglast
kas tuleksid?
küsimused, mis jäävad alati õhku rippuma
"Anna andeks, ma ei saa,"
Mida Sa ei saa?
Oma armastusele järgneda?
Ju ei ole tunne nii tugev
või on tunne liiga hävituslik,
et paugutad uksi
ja jätad mind üksinda taas
ootama uut päikesetà .....
Käänded
Tagasi sinna perseauku kooli
ma minna ei hooli
ei peaks ka ükski teine laps
kui olla seal pole lops;
aga ühel päeval juhtus trikk
emakeeleõps kaunis tšikk
mul andis 7 klassis eratunni
nii, et ajab karvad krunni;
tahtsin veerandihinde saada 4
olen olnud üks loll klassiveli
et üks lihtsamaid aineid kehvasti
ja vaja neid vastata hädasti;
kuna koolipoisi sarmi vähe
oli õpsil läinud ise mõte pähe
et ma tulen laua taha, kus ta seisab
ning õpilane käändeid kordab;
tahvlile kirjutas ta lauselõppe
ja mõtlesin talle ka anda õppe
pööras õps korra lauale üm .....
Sa jätsid mu
See valu ei kesta kaua,
elult õpinud olen ma midagi,
et ära usalda iial kedagi,
ränk tagasi löök see kui kaotad jalge alt tee.
Sa thad tõusta kuid libised taas,
sa lähed katki ja puruned kui klaas,
tahaksid tõusta ja kokku panna ned killud,
tahad oma südamest välj kiskuda pinnud.
Ära vaata mu otsa palun,
ära ärata kustunud valu sest seda ma tõesti ei talu,
las ma lähen ja kaasa viin mure,
enam siia tagasi ma ei tule,
lähen süda täis päikese valgust,
lähen uuesti otsima uut algust.
Kelly Metsalu
Tali tuleb
Valge lumeteki sisse
peitumas maailm,
jääkristallist helvestesse
peitub talve hing,
kuusepuu saab härmas kuue,
lehtpuu jäised lehed,
linnulaulu vahel kuulen
rohkem või siis vähem.
Talv see vaikselt tulemas,
kaasas öised külmad,
sügis lumeteki peal
veel talvele teeb silma.
- Tarmo Selter -
2023
Öösuudlus
Kaunid lõputud valged ööd
on hämar, aga ikka valge
peoga aega ikka surnuks lööd
ja tantsust higine on palge;
värske vere lõhn ja noorus
ekstaas ja uudishimu vohab
nautida ööd üksi on voorus
millest mehepoeg lahti saada tahab;
põlevad silmad nagu kaks kuud
minu pilku ta peegeldab
näen kaames näos punast suud
enda tähelepanu ta meelitab;
Refr:
maagia hilistel tundidel
iha kinnitab kanda
paari vahel vastastikel huvidel
mis ta tahab, on anda...
öösuudlus;
päikseprillid laubal isegi taeva all
siiras emotsioon me kahel
murdub lahti see vall
mis olnud me .....
Langenud
Ma mõtlen
ingel küll
miks on sinu tiivad
alati stardivalmis
miks pole need kui lindudel
kehapidi kokku pakitud
Kas sa kardad midagi
ehk saatanat
tõsi- kuna oled kodust na kaugel
tundud na haavatav
ehk kardad mind
päriselt mind teadmata
mind- loomulikku inimest
ehk kardad iseennast
kardad langemist
kardad et lõpetad minu käte vahel
Ära karda
mu ingel mu iludus- tule
minu juures on ennegi ingleid käinud
kõik nad on rahule jäänud
tiibadega pole seni ükski olnud
aga vaevalt need segavad
ilus oled sa küll
ehk teistest ilusamgi
luba- ma vaatan sind lähemal .....
EMA
Kõik jõulud ma kingiksin Sulle
ja sära tooks südame peal,
sest nii kallis oled mulle,
nii arma, lahke ja hea.
Su hõbedane juus on nii särav,
Sul elav on naeratus suul
ja pisargi Su palgel särab,
jõuluehteis on kuusepuu.
Istun Su voodiserval,
aknast piilub sisse kuu,
kuugi Su üle valvab,
sel kaunil jõulukuul.
Armastuse raievang
Ma vajan kallis sind ma vajan
ma vajan sinu armastust
ma vajan ühte sõna imelist ma vajan
ma vajan ühte luuletust
mis sees ma sinu tarbeks kõlan kajan
jah seda sõna sinu tarbeks vajan
ma vajan tähti sõnu lauseid
kust küll saan
end õhtu hakul õue ajan
Kust saaksin õiged sõnad just
seal ülal taevas tähed lademeis
ma ronin kõrgel künkal kust
saan taeva sirutada käe
saan püüda tähesademeid
saan sõnadesse taevalise väe
Ma künkal- vana kalapüügikahv
on käes ja teises mõlkis ämber
jah algab tähesadu algab jaht
ma keerleb pöörlen karglen
tähed sà .....
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Õnnelik hing ...
Kui seisad õrnal , armu lootus pinnal,
vaid unistustes loodud õhulossi ees.
Ja märkad , kuidas keegi juba sees,
sinu õnne naudib reaalset täiel rinnal.
Ajad hingevalus , pea mööda läevad,
üksindusse vaid ära nukrutsema jää.
Su õnn toob imelise uudise sul hää,
uus armumine , kaunistab te päevad.
Puna palgel lihtne ilu , seltsiv , sõbralik,
ka varem silm teda ümbruses märkas.
Hinges , tuleviku lootus helge tärkas,
nüüd armastus , teid embab õnnelik.
Hansi!!!
Mäng südamega
Me olime kui liblikad, kes lendasid ümber tule
Nii valgete ja vabadena
Et olla koos- olla sinuga
Hommikune kastegi maas veel lamas
Päike meid kauguses äratas
Õrnalt avades silmad, sind suudlesin
Tõustes üles – sirutades end su poole
Vaid hetke seda õnne tunda sain
Keeristorm end kauguses ilmutas
Kaasa meid rebis
Vana udupasun
Kaugel udulooris hüüdis „Tuli põletab!“
Torm keerutas mind hetke ja rauges
Maha jäin, vaevu jalule sain
Hetkeks toibuda ma jõudsin
Uus keeris mind taas endaga tõmbas
Lõputus sügise sajus, räsitud rajus
Tahan pääseda- lahti rebi .....
Meie jäljed....
Su järgi tahan joosta läbi kastese heina...
Põlvini rohus püüda su jälgi...
Suudlusteks suruda sind vastu seina....
Sõõmudena hingata.. Lõhnad hommiku järgi
Su puudutus kui leebe hommiku-hõngus
Libistades sõrmede vahelt läbi su juust
Olen seotud su külge kui ihade lõngus
Seisame vaikides ei sõnad välju suust
Aplalt kikivarvul märjal rohul seista nii
Tunda tõusva päikese kuumust
Ei tema saabumine minema meid vii
Pole ruttu… tulemisel piisab ühest sammust
Kriitvalgel seinal on nüüd me jäljed..
Nii pinnapeal.. Samas nii sügavad
Kuivand kaste .....
Armas rahvas
Armas rahvas, kes te kord hallidel aegadel tulite ja hakkasite seda pisikest platsi koduks kutsuma; kes te hingate sedasama Läänemere õhku; kes te olete oma vanemaid siiasamma matnud; kes te laulate pulmalauas "Õllepruulijat" ja karjute 'kibe!'
Armas rahvas, kes te saite vaikuse poolt lahku viidud ja laulude poolt taas ühendatud; kes te olete oma lapsi siin magama hällitanud, kooliteele viibanud ja paarigi pannud, et see maa saaks jätkuda;
Armas rahvas, kes te olete mure halli koorma all küüru vajunud; alatisest olematu raha lugemisest silmad aukus ja vesised; kes .....
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....
Kadunud hing
Ma ei lubanud Sind enda südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Ometi tungisid mu hinge sügavustesse -
kaevasid üles, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
ma jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Tundsin esimest korda elus, et viimaks olen vaba,
tekitasid tunde, et olen kõik, mida otsinud olid..
Kuid teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäi .....
Sügisluuled
Ei sügis tumene, see vaid tundub nii.
On suvepikendus oma sooja tooniga.
Lahkus ja armastus on sügise maitsed,
ta lahkus ja karvastus su palgede kaitseks.
Südames sügis sa, siiralt siidine.
Värve on aimata vaid mõned tuhanded.
Ei sõnugi riita saa puudena laduda,
mõned sügistormiga võivad kaduda.
Las aga lendab nüüd, see suvi, no las ta läeb.
Puud saavad uued rüüd ja kallistavad käed.
Ei, sina tuulemeel, saagi mul muuta teed,
teen, mida ikka teen sooja rõõmuga.
Jah, sina armukeel, mu luulemuusika,
joon sinu ande teed suure sõõmuga.
(5.10.2022)
Viis .....