Sõnale armsama leiti 60 luuletust (parimad)
Eestimaa
Eestimaa, su küljes kinni,
lahti lasta ei sinust saa.
Iga päevaga armsamaks saad mulle
iga päev sind rohkem hoian ma.
Läbi teiste kannatuste, valu,
mul vahest süda tahab lõhkeda.
Nii meeleheitlikult siis ma palun,
et võõras vägi ei lammutaks
mu isamaad.
mu katkistes tanksaabastes
paigatud dressipükstega
poisiiga jälle saab haiget
kui ma kotitäie armsama
kleite ja pluuse moest
läinud jakke käekotte
mantleid sokke pükse rätte
laon kärule konteinerisse
viimiseks
mu eesvanemad kõigis kalmeis
andke mulle andeks
et seda tehes häbist
ei värvunud palged
ei meenunud te lapsepõlve
jalgu külmetavad talved
kui oled armunud
öö otsa nägu
pööratud Su poole
pea kohal tiksub kell
kumab veri
kõrvuti me soontes
helde ja hell
mis tuleb ei tea
veel küsima ei pea
kuni valgust pole aknas
päeva minema ei hakka
kuni käsi veel Su peos
õlg vastu õlga
öö meid seob
toetume vastu
ta hiigelnõlva
*
jätsin lukustamata ukse
viinapuuväätidesse
kasvanud majal
mida on mul karta
armsama poolt hüljatul
mida võib veel minult
võtta varas
täiskuul ja ritsikatel
siia enam pole asja
rohuna kus kurbus kasvab
vihmana nukrust sajab
oma armsamale
kuu paistis Su rindade pääle
olime eluga jõudnud
mere äärde
augusti hiigelkuu
muud midagi polnud
enam taeva all
kui Su rindade
kahvatu kumerus
öö hele sumedus
kuu paistis Su rindade pääle
valgus sosinaks häälde
pani hõõguma
vere kohmetuse
nii valus too valgus
oma otsatuses
ei olnud õhtus
midagi muud
kui mere kohal
see hiigelkuu
me üksteise janus
keha ja suu
suvi
Pikad suveööd saavad mööda
hääbuvad aeglaselt unistused
mida soovinud tähistaeva valgel
mälestused veel millele mõelda -
kui esimene külm hommik koidab
Sinu palgel.
Lehed värvuvad kollaseks
pargis kohtuvad me suud
jahedat augustikuud -
soojendama jääb veel
armsama kallistus.
Mul on oma kodu
Mul on oma kodu,
väikene ja suur.
Suur ja lai on Eestimaa,
seal minu armas, väikene kodu.
Kõige suurem igatsus
on koduigatsus,
valu järgi tuleb,
kodu pärast just.
Ei kuskil parem ole,
kui oma kodus- Eestimaal.
Ei paika armsamat ole,
kui on Eesti- Sinu sünnimaa.
Süda rinnus sureb,
kui pean jätma või kaotama ta.
Hirm jälitab alalõpmata
ja sõjakatel keeb ilma kaaneta.
Igaühe jaoks kuskil on keegi.....
Sina Üheööliblikas, kaunis kui ingel…
Sulle oodi ma tahaksin laulda…
Lasid tekkida armul ja kuhjuda pingel
Peaaegu viinud mu oleksid hauda
Tahan jälle tunda su kätt oma peos.
Me ainus kiivalt varjatud hetk….
Kahjuks kustus kõik juba eos…
Ennem algust sai lõpu me retk….
Unistada ju tohib ja uskuma peab.
Igaühe jaoks kuskil on keegi…
Kes just sind oma armsamaks peab
Ja sinu südames sütitab leegi….
Õhtu lahtise aknaga
kevadel lasin tulla tuppa
pungade paisumisel okstel
märtsi sinitaeval
valgel pilvel
lombis külateel
talv mu sees
saaks minna üleni hukka
lasta tal räästas
tilkudes nutta
kahe käega võiksin
kinni võtta kraavipaju
pärlites kaelast
kõrvus lasta vulada
põldude sulaveel
päev päevalt tund tunnilt
nii taeva all
armsamaks läheks
see kevade tulemise
pladisev ladisev
vulisev keel
20.03. 2022
Näitusel
Tüdruk maalil
Su plikaohtu kael
keha käed korraga
on akna laual
kleidist paljad
kohmetun pöörata
siiski ära ei taha nägu
kus ilu alles muutub haljaks
õiena avaneb
sealpool klaasi hämarus
linna õhtune kuma
hetk kähardub
õhetades punab
ära lähen
ütlemata jätan
mis kõik Sul alles ees
kui ühel päeval uksel seisab
armsamana üks mees
Vana pildiraam
harjumuspärane
on surra
kui sureb ka su kaasa
võib-olla ongi see armastuse kõrgeim austusavaldus
kuni surm meid lahutab
või kuni sina lahkud minust
ainult sinuga koos saab ka minus olla elu
pikalt koos olnud paarid teavad seda
et elurütm ilma kaaslaseta
kellega on elatud koos aastakümneid
tihti haigestab ka terve
peale paarilise surmava diagnoosi teada saamist
hakatakse ennast süüdistama
leitakse põhjuseid, miks ka ise mitte elus olla
kuidas lein ja stress meie tervist mõjutab
on ilmselge
võib-olla ongi see paatoslik
ja romantiline
ja rüütellik,
samas aup .....
KODU
Armastan ja hoian teda,
kannan oma südames.
Kaitsen kodu, olen valmis
surema ka tema eest.
Ei kodust paika paremat pole
ja ta lõhna armsamat.
Kodu on püha ja kodu on aare,
teda austan sügavalt.
Tuhandeid jälgi võib ilmapeale jätta,
kuid jäljed, mis kodust lähevad
ja koju tulevad, nad jäävad ikka_.
Nad koju tulevad...
11.juuli südapäeval Luke mõisa pargis
puuks olin minemas
lendlevaks liblikaks
vanas mõisa pargis
taevasinaks läbi okste
tumeroheliseks
puude varjuks
lagendikuks mida päike
hommikust saadik on jootnud
vaikuseks sõnatuks
millel pole otsa
armsama asemel
tahtmatult kohtad