Sõnale aru leiti 905 luuletust
Karu ei saa aru
Lumi sadas maha,
karul meel on paha,
alles tõusis talveunest,
käpa otsas mett ei ole.
Söögilaud on lume all,
mesitaru mõtteis sügaval,
oma jälgedesse karuott upub
kevad ikka kuskil tukub.
Eksinud on lumme karu,
hea, et ilm ei ole maru,
lumeteki all on karu,
muhvigi ei saa ilmast aru.
Armastusest saamata aru..
Armastusest saamata aru
Võib jäneseks muutuda karu..
Saamatuks tölliks võib muutuda mees,
taipamata, mis toimub ta sees
& kuigi ta tahab vaid keppi & keeksi –
miski muu nimel ta miskit ei teekski..
..on lill tema pihus ja liblikad kõhus..
..kuid kahtlus on hinges – on’s see piisavalt tõhus????
Aasta uus
On olnud palju muresid
ja rõõme läbi aasta,
kõik need on nüüd minevik,
kuid tagasi veel vaata.
Hetked nõnda säravad,
kallid inimesed,
teid ma tahan tänada,
mu armsad ligimesed.
Rõõme vahel varjutamas
kurvemadki ajad,
lähedasi armasta ja
hoia juba täna.
Naerud, rõõmud, kurbused -
neid näed ka tulevikus,
pettumused, ootused,
nii vaesus kui ka rikkus.
Aasta möödub, tuleb uus,
nüüd tulevikku vaata,
Sinust sõltub tulemus,
vaid endale saad loota.
- Tarmo Selter -
2023
Küsimus
Mõni küsimus raskem kui teine,
mõni lihsamast lihtsamgi veel,
aga mõtete jaoks annab ainest
iga küsimus me rajal ja teel.
Vahel pole kõik vastused selged,
ei tea, mida oodata, loota,
ehk süttimas lootused helged,
seda igüks ajas veel vaatab.
Kui elus Sa edasi minna
tahad, olles lootust täis veel,
ikka vastuseid vaja on sinna
kus küsimusi tekib Su teel.
- Tarmo Selter -
2022
kõik poosid ma kingiksin sulle
seeme külib
sitaga
*eks käib kokku
litaga
üle peade
lennates
saabub paska
parvedes
litad
need on
kohal ammu
käivad täpselt
ühte sammu
nagu klounid
tik ja tok
kellel kummiks
vana sokk
andke armu
varuga
lihtsa
selge
aruga
*eks - sisesta soovitud nimi
Sanya
Harakas
Harakas otsis vara,
näppas siit ja sealt,
ka hõbelusika viis ära,
otse taldriku pealt.
Kullast ehteid jahtis,
kulda armastas,
kõik need pessa tassis,
ehtis ennast seal.
Kädistas ja keksis
ühe jala peal,
kulda maha rapsis,
harksaba pealt,
oma sulestikku vist-häbenes,ei tea.
Harakas on edev
ja ei taipagi,
et tarkust tal ei ole,
mitte raasugi.
Arvo Pärti kuulates
Arvo Pärdi/ Alinale/ kuulates
Su valgete mustade
klahvide helisid
sisse ja välja hingates
poisiea unund puhtus
verre tagasi tuleb
uuesti kui läheksin hõlmad
vöö vahel hommikul päeva
nii kerge on mu jala aste
nii sätendav rohus kaste
kui paadi lükkan kaldast lahti
jõe veele koos temaga oma meele
teades taeva all alles on
avarus ja elu kuldne heldus
inimeses kadund pole elu vastu
leebus aja vastu helgus
päike päeva voolab
puhtevalgusest loojanguni
päike tulvaveena voolab
ujutab üle kõik päeva kaldad
kuskil oodata ei malda
öö ees alles vargsi taandub
kui pimedus saabund
ma aru ei saa mida mina siin
kangesti ootan ja valvan
kas kardan otsa saab see
valguse tõus ja mõõn
tuleb aeg kus mu janu ei kustuta
enam tema karge sõõm
joomise pillav rõõm
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Ma armastasin tartlast
Kui Tammsaare kirjutas "Ma armastan sakslast",
siis mina ütlen, et täna ma armastan tartlast!
Ei sa ei mõista, ma armastan sind ju ka aga täna
täna...ma armastan kõiki...ma armastan kõike!
Sa ei saa aru! Ma pole kõigile! Ma olegi kõik!
Peegeldus sinust ja temast ja neist kõigist!
Aga sina ei saa aru, sina tahad ühte ja tõelist,
Sa tahad olla Päike, kõik või ei midagi!
Minu süda ja hing kuuluvad aga kõigile!
Aga sina ei saa aru...
Mine siis üle betoonsilla ja vaata kõrgelt mu poole kui Kuu,
Kas nüüd tunned kuidas on olla mina?
Kas kõik pole mitte kaunis?
.....
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
Südame usaldus
Ei keegi teine
või mulle öelda,
mida tunneb või mõtleb
süda mu sees.
Ise järgin oma südant,
mida ütleb, seda ka teen.
Kui teisiti mõtlen
või teen,
on kohe katastroof mu teel.
Ainult süda teab ette-ja taha,
ei takista mind teel.
Nii palju on erinevaid mõtteid,
mis survestavad südant mu sees.
Kuid ma varun aega ja mõtlen,
teen ikka nii,
nagu süda mul käsib ja ütleb.
Ei seda kordamast väsi mu meel.
Ainult süda teab
ja tunneb mu hinge,
usaldan südant, mis tiksub mul sees.
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust