Sõnale arusaamatu leiti 15 luuletust (top)
Perekonnaseaduse muudatus 2023
Tahaks veelgi viriseda,
seadusega iniseda,
kahjuks ei see enam loe,
seadus seadustesse poeb.
Surrogaatlusest saab äri,
seadusest ei ole abi,
inimkaubandus siis lokkab,
perekonnad nõnda hukkab.
Praegu surrogaatlus veel
on Eestis leidnud keelu tee,
välismaalt võib lapsendada,
mujalt naisi kaaperdada.
Tulevikus pere kaob,
sugu minevikku vaob,
laps see kasvab segaduses
Eesti loodud tingimustes.
- Tarmo Selter -
2023
Halb näitleja ei suuda esitada rolli….
Harjutagu pealegi, et hääl on kähe…
Ikka vaadatakse justkui lolli…
Ja esinema kutsutakse vähe…
Halb kirjanik ei suuda edastada mõtet..
See arusaamatuks jääb juba eos…
Kasutagu pealegi mistahes võtet..
Lugematuks jääb ta tähtis teos….
Aga mina pole mitte keegi…
Aeg-ajalt kirja panen mõne rea..
Ükskõik mida ma ei teegi…
See olema ei peagi….nõnda hea…..
Kas tõesti sootult sünnib laps
Kas tõesti pole enam sugu -
ema, isa, tütar, poeg,
pole printsidega lugu,
printsess lossist peitu poeb?
Kas tõesti kadumas on isa,
"teine vanem" järgi jääb,
seadustega tuleb lisa,
koht sünnitunnistusel kaob?
Pole tütart, pole poega,
sootuid vanemad on kaks,
kõik on vaid neutraalse looga,
kas tõesti sootult sünnib laps?
- Tarmo Selter -
2023
Signaalid
Kui Sa ei kuula enda sisemisi signaale
kukud Sa ühel hommikul köögi marmorpõrandale
arusaamatuseks "miks?" samas ise tegelikult teades
et iga vale samm, mis ei toeta su hinge
võib olla laastavaks ka kehale
ja sa võid pingutada kehast nii palju kui jaksad
aga kui hingele see ei meeldi,
siis ta planeerib ja koordineerib olukorrad nii
et saad ikkagi pausi
pausi, mida sul väga on vaja
et tõmmata fookus iseendale
mitte ajada teiste õnnelikuks tegemist taga
Mitte, et see midagi ütleks
aga nii see välja tuleb.
Appi, appi appi,
kass on ära läinud....
vist läks kappi.
Koer on sahtlis
taskutes kahvlid.
Riiulitel tähetolm-haldjapuru.
Ära seda küll ninna suru.
Taevas lendleb kiviklibu.
Ülisuur, helesinine tibu
põikleb ja pusib.
Kuid ikka õhus ei püsi.
Lillad elevandid lontidel kükitavad
kohas kus maa ja taeva piiri pole.
Island, kui kole.
Neli näljast nõrkevat nirki niblivad niudevöölt ninanipsu.
Jõllitavad Ilvese kenat kikilipsu.
Kuusikustki kostub hääli.
Dissidendid säälgi.
Ümber nurga ilmub sein, .....
Ööloom
Aju jahvatab ja jahvatab,
joon öösel kohvi,
kuigi ei tohiks
Mu silmad on tagurpidi,
näen enda sisemust,
seal on palju arusaamatust
Minu missioon siin elus?
Ma ei tea
Mul on aeg-ajalt deja vu hood:
olukorrad, mida olen näinud,
muusika, mida olen ennem kuulnud
Muusika, mida mitte kuidagi ei ole võimalik olnud
mul kuulata,
aga kuidagi väga tuttavad
Olukorrad, mida olen unenägudes näinud,
need ketravad kuidagi reaalsusesse
Võib-olla näen mustreid asjades ja sündmustes
ning need mustrid eksisteerivad ainult minu peas
Ma ei tea,
ma olen ööloom,
nagu kassidki
Is .....
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud ol .....
m4
tahan vabandust paluda teilt et ei sobitu et olen enesesse kolinud
eluline koolitus kõigilt et saada eneseks nüüd siin vedelen veeni vere sees
ennast veendes kohates teid erinevatel eluteedel
panite kül väga peenelt kui kauaks seda kestis veel
üks kaob teine tekib samma patta mida keetes
ületaob ei kao ta igavikku peksleb kõigil sees
ei suuda enam reisida ennast reetes
tormistes vetes kõik on ootamattu
pinnalt põhja laskund riimikunsti paadund
pole ma palju palund aga ei oska teisiti suhelda
selleest saan ma sugeda ei oska teile pugeda
neid samu ette taha kirjutatu .....
Kisma Isa
Mäster Kuus; iial lahti ei lasnud päästikust,
Häälik suust; otse kõntsa närve tabanult,
Murdes hüppikutel jala luud: kui nad karanud,
Sama saamatud; kui ilu kirjanduslikud raamatud,
Lõputud meistri loovuslikud valangud, arusaamatult,
Mind vaadatud; kui ütlen..ma siia tapma ei tulnd,
Kasvatus; saamatuks,aru saad või kardad tuld?
Salvav tund; saab sust muld; iganev ja nägu kahvatub,
Pask ja kuld, mind sa ei võrrelnud, õrrel põleb sulg,
Mõtetu mõõde mida mõõdad..endiselt mõtled ust,
Eksrement talla all; kargad kargad; üle aiia..
Uitad metsas..kuid oled lamba tall .....
Suletud uksed
rohkem kui kümme aastat tagasi käisin
kesklinna kirku ukse taga
hingevalust lootes,
et uks on avatud
ei saanud ma sinna müüride vahele
minna andestust paluma ja pisaraid poetama
hiljem sain teada, et uks on lahti,
aga segaduses olin valinud vale ukse,
mis oligi kinnine
nii on eluski,
iga uks ei avane
ja see õpetab asju teisiti võtma
ja kristallipoodides oma taskuid
kristallidega üle valama
kui valgustervenduse kursuselt tulin
särasin oma Jaspisiega
imestan, et teised võtsid mind nii nagu olin,
kui rääkisin nende jaoks arusaamatus keeles
ja nüüd nõuta .....
Usalduskriis
Mõnikord lugedes ennast
lugedes saadetud kirju ja luulet
ma ehmatan
mul oleks justkui saladus
justkui reedetud oleksin
mul oleks justkui keegi teine
Ühel päeval aiman tõde
kahtlustan alatust
mul oleks justkui afäär
justkui armuke oleks
ühel aiman- teisel usun ennast ja eitan
Loen oma kirju ja ahastan
taas need siivutud ettepanekud
need komplimendid
ja need tähelepanuavaldused
võõrastele naistele
miski ei jäta kahtlust
et ma ei ole truu
et mul on keegi
keegi teine
Mida teha
ma ikka veel ei suuda uskuda
et olen seda kõike enesele teinud
EI EI EI
Ma .....
Terve elu ronides astmetel(1)
Räägin teistest, kui enese kogemuslikust eilsest,
kõik on selge, pinnapeale kirjutatud mis mõlgub meeltes,
kui teistega kokku ei peakski kunagi puutuma, hakkaks meheks,
lakkaks see võrdlev tehe, kasvaks vaikuse veste,
harivaks meetmeks, et näha mis, siis tegelt,
läheksin hulluks, kui paljaks end ei kisuks,
kisast kärast, anastavast mõissa härrast,
lööks lambid kinni, et näha igat tähte, mis taevas särab,
ei haaraks sarvist härjal, kõnniks oma rajal,
Ja ma vannun, et ma ei jääks nälga,
kui maa poleks jaotatud, iga kord ma midagi kaotanud,
kui kodu-ukse lahti pao .....
elul on alati rutt
telefon heliseb tasa
sellele ma vastan
arusaamatud sõnad
katkendlik vaikus...
lõppeb ruttu jutt
vaade aknast välja
endasse on neelanud
kogu maailma uduloor.
maa on katnud vihmapiiskade
rasket kurbust täis nutt
sinu lahkumist ja igavest
puudumist südamega silmame.
miks ometi me elul alati nii rutt...