Sõnale asi leiti 3435 luuletust
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
Onu Väino vampiirvolver
Sa iialgi ei tea
kuis sõda koduõuel
kaua mõtlema ei pea
mis onu Väino põuel;
riigi parim leiutaja
oma lemmikpüstoliga
võttis ette kava paraja
ja maagilise eliksiiriga;
keeb kolbis punane kuul
uus maailmaime laual sündinud
naerul on Väino huul
pole enne saatanat mänginud;
ümbertöötleb musta maagiat
jalaväelase elu kaitseks
iga padrun pakatab energiat
pole vahet, kuidas sa laseks;
kui vaenlast tabab tina
püssiga suhe telepaatiline
saad tema elu sina
vere omastamine telekineetiline;
saage tuttavaks - vampiirvolver
6 lasku nagu kaela hammustust
peak .....
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Kaua oodanud kevadet ma
Kevadele sülle ma
tahtsin täna pugeda,
mõtlesin, kui läheb ta,
siis lähen koos temaga.
Kaua oodanud kevadet ma,
kuid ta ikka käest läinud minema,
küll lörtsi, küll lumega,
küll sulavete, ojaga.
Kui kevad tuleb tagasi
ei lahku ta nüüd ometi,
mu hing ja süda ootel on alati.
ootel ja saatmas ikkagi.
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Üleliigne mädanemine
Mul selline tunne
et vanaduspõlve ma ei näe
sest on tehtud selline vanne
et penskarilt võetud abikäe;
selleks olla prii maksudest
mis ei kaasne kõige muuga
see aasta vaesusest
on söögivahekord poole suuga;
kui keskmiselt 11 € kuus
edaspidi kokku +130 aastas
tunnen valu igas luus
sotsminister otsuse pigistas;
"Pensioni tulumaksuvabastus
käib riigile üle jõu"... on öeldud
riik ei tea, mis on selle kohustus
pigem varem saab mulda pandud;
see on üleliigne mädanemine
et isegi hallipäiselt sa ori edasi
oravad, sotsid, 200 käitumine
ajab meid kõiki perse s .....
Suitsupääsuke
Olen suitsupääsuke, kes
sinatava taeva niidul
mustavast mullast sündinud, valguse valgest
palest üles
sirgunud.
Olen rohtus paekiviaed Saaremaal, mida
ei murenda ka rõhuv aeg, võin
olla
ka
rukkilill vaasis, ka siis
tummim elujoon on, laulmast kunagi
hümni teeskle
selle sõnad
uhkelt välja suust too
ja
kõikjal, kus
käid
sini-must-valge lipp, enda
järel lehvima
koo.
Kevade igatsus
Mu süda rahul on,
et oled siin mu kevad.
Sind ootasin
ja igatsesin kõige enam.
Liblikad on siin ja puha-,
meeleolu tõuseb lendu üha.
Oksal linnukene-,
äsja saabunud,
linnukene oksal, kevadlaulud nokal.
Rohelisel rohututil kastetilk on peal,
laane taga kägu kukub,
kukub kuusikus.
Ilu kukub kevadele,
iga päev on uus.
Kevad on kohal alati
Sind uskusin, kui ütlesid:
et tulen Su ellu tagasi
puhtana ja uuena nagu kevade.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et teel takistusi pole enam,
kõik saab olema kaunis kui kevad.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et toon päikesesära tagasi Su ellu
ja uue alguse saab me õnnekevade.
Sind uskusin, mul avatud oli
südamevörav Sulle.
Kuid ühel päeval teada andsid mulle,
et ei kingigi seda kevadet ma Sulle.
Kevad liiga hiljaks jäänud on,
jahenenud mu tunded.
Olen nagu tuulispask,
mis üle välja käib
ja eneses ei ole ma niiväga kindel.
Minagi ei ole selles kindel,
kas tahan .....